Täna rääkisime me jälle terve söögivahetunni sellel vanal heal mida-teen-mina-pärast-üheksandat-klassi-teemal. Ja noh, ka sellele järgnenud prantsa, mille veetsime...üllatus-üllatus, garderoobis, möödus samal teemal arutledes. Noh jah, eks neid selleteemalisi pikki pikki vestlusi on juba nii kohutavalt palju maha peetud, et peaks juba küllalt saama. Aga ei. See on ju põnev. JA hirmutav. JA põnev ja jube...Ja samas selline we're-all-in-this-together-kind-of-a-thing, kui te mõistate. Ja nii mööduvadki pea-aegu kõik meie prantsa tunnid lihtsalt arutledes... Neid samu asju mis alati. Neid samu hirmutavaid asju, mis iga päevaga järjest lähemale ja lähemale tulevad. Jah, iga päev kerkib see teema kasvõi korraks esile. Jube lugu küll.
Ühesõnaga, nüüdseks tean ma pea-aegu kõigi oma kallite klassikaaslaste esimesi ja ka teisi gümnaasiumivalikuid. Ja see on päris... Ma ei oskagi öelda. Enamasti tahetakse meie oma kooli D-klassi, matemaatika-inka erisuunda minna. Mis on noh minu puhul selline variant, mida ma üldse ei kaaluksi. NEVER!
Aga nojah, kui ma matemaatikat oskaks, siis miks ka mitte...
Nii, siis on muidugi see kõiki-tõmbav-kõikide-unistus-suurepärane-ideaalne VHK. Jah, me oleme selle kohta päris suure ajupesu saanud, that's why. Aga noh, pean tõdema, et ka minu biggest dream gümnaasiumi osas oleks just VHK humanitaarklass. Miks? Ohjah. Viimaste aastatega olen kahjuks mõistnud, et ma ei oska eriti midagi. Ei reaalaineid (I MEAN LIKE...NONE OF THEM), keeltest olen hea ainult inglise keeles ja eesti keeles (ja ma ei mõtle selle all kirjandust) ja mõttetud geod-biod-ajalood-ja-ühiskonnad...Noh, neid ei saa minu arvates arvestada. Nendes ei saa ju otseselt hea olla or what? Nii, ja mis on enamus gümnaasiumite õppesuunad? Noh, reaalklass, keelteklass ja nii edasi. Keelteklass iseenesest oleks päris meeldiv, kui KEELTE hulka kuuluks ainult ingise keel. Ja reaalklass, noh see ei tuleks isegi kõne alla... Niisiis what to do? (kaval imidž) Ahhaaa... on ka üks...Või õigemini kaks ainet, milles ma hea olen. Aga nende jaoks ei ole eriti kuskil mingisugust erisuunda... V.A VHK. Seal on humanitaarklass, mis jaguneb kolmeks: muusika-kunst-teater. CMON- see olen nii mina. Mitte mingisugune keemiat oskav tüüp. Muusika ja kunst on alati minu alad olnud. Ja miks ma siis peaks tahtma kuhugi mujale, kui on olemas võimalus õppida koos inimestega, kellega olen sarnane? Kunstlased, muusika-muusika-ja-veelkord-muusika ja andekad teatritüübid- küll see oleks alles tore klass, eks? Aga, et sinna sisse saada- ma olen nii palju kuulnud jutte KUI raske see on. Ja kui me niimoodi arutledes mõtlema hakkasime, keda me üldse vhk teater-kunst-muusika paralleelist teame, siis teadis vist ainult Isabel ühte tüdrukut 12.klassist. Nii et nii kurb kui see ka poleks- see vhk dream tulebki vist tänu ma-pole-näitleja-laps-imidžile maha matta...
Nii... Oma vestlusringis jõuame me alati kahjuks ka selle kurjakuulutava what-if-ma-ei-tea-mitte-ühtegi-inimest-oma-uues-klassis-küsimuseni, mis toob pähe selle tahaks-ikka-oma-kooli-jääda-mõtte... Mis viib välja jällegi selleni, et me keegi ei tea ikka päris täpselt, mida me tahame ja et see conversation-that-we're-having-right-here, on täiesti mõttetu. ALATI!!!
FAKK see üheksas klass. Oleks ma siis kümnes. OLEKS MA SEES, ükskõik kus. Sa saad sisse-ja oled kolmeks aastaks sees. KÕIK, no more worries, kuni 12.klassini... Aga ei, selle raske osa peab ikka ise läbi tegema. Kui nõme.
Jah people, see on jutt mida enamus teist juba kuulnud on, korduvalt. Aga need kes juhtumisi pole, noh see oli siis teile mõeldud. Nii et BYE!!!!
Ja muusika kohapealt on minu tänasteks avastusteks Slow Club (väga happy-pisut-veider indie) ja... üllatus-üllatus Massive Attack. Ma hakkan sellisesse trip-hop-downtempo-chillout-psychedelic-(kas ma kirjutasin õigesti?)-dream pop-stiili ka täiesti ära armuma. Phantogram, School of Seven Bells, Blue Foundation, Massive Attack, Portishead- mulle meeldib. Kuigi Indie on ja jääb!
TSAU!!!
