See, et ma joon keskmiselt.. 3-4 tassitäit kohvi päevas (noo täna viis) ei tee ju minust veel kofeiinikut!?!
Seriously?!
Oehjah, vana hea grey...
veebruar 18, 2011
veebruar 17, 2011
I've got a sense of urgency. I've got to make this happen. No stone unturned.
Kõlab tobedalt olen-wannabe-artsy-tyybilikult, aga muud sõna ma selle kirjelduseks ei leia.
Niisiis eile õhtul, koolist koju tulles, tabas mind inspiratsioon. KUNSTI-INSPIRATSIOON!!!!!!!!!
JAH!!! Kunstlane minu sees hüppas kuskilt peidust välja ja pani mulle pähe terve rea igasuguseid värvilisi-suhkruvatiseid-kirevaid-unenäolisi ideid. No oli ka aeg. UUUHHHH kui mõnus. Kargasin kohe püsti, võtsin paberi ja panin need ruttu-ruttu kirja, kartes, et need sealt mõne sekundi pärast juba lostinud on. Noh, nagu tavaliselt. Sest... No näiteks... Kui mul oleks üks suur lukuga kast täis maailma kõige kõige loomingulisemaid, geniaalsemaid ja paremaid ideid, siis oleksin just MINA see inimene, kes otseloomulikult kapivõtme ära kaotaks või midagi sellist... No või saaks lihtsalt mälukaotuse ja ei teaks enam äkitselt kuhu ta selle pani. Keegi isegi ei imestaks... Okei okei tagasi teema juurde:D:D Niisiis ma panin need kõik kirja ja kirjutades sain veelgi hoogu juurde. Ma ei tea kust see küll tuli või mis mind täpsemalt inspireeris, aga ma olen fucking õnnelik et see juhtus. Pea täis mõtteid, tundsin ma lihtsalt kohutavat vajadust need kohe teoks teha ja hakkasingi pihta...Tegin ühe hea kohvi, grabbisin paberi, vesivärvid, hariliku, kõikvõimalikud sädelused, isegi guaššid kapipõhjast, ilusad liblikalised vihikukaaned... Ma teadsin täpselt mida ma teha tahan. Midagi unenäolist, lillelist-liblikalist... Pilveloss, pehmed pilved featuring pisut dark and twisty'mad näod... Roosa ja sinine, taevamanna, värvipritsmed, vesivärvid ja lumelinn... Oh jeesus, kui hästi mul see silmeees oli. Olin väga excited, joonistasin harilikuga mustandi, kukkus päris hästi välja... Aga siis kui asi vesivärvideni jõudis, vajus mu nägu veits ära. No kuidas peaks inimene, kes pole elusees vesivärvikarpigi õieti käes hoidnud, nendega värvima?! Mulle pole ju mitte kunagi mitte keegi midagi sellist õpetanud. Ma tõesti ei tea kunstist, joonistamisest või veel vähem maalimisest MITTE midagi. Sorrz Marju Liidja ja Maire Millert või kesiganes, teist pole väga palju abi olnud... Siit ka küsimus suuremale (ja targemale) ringile? TEIE, kes te käite kunstikoolides või kusiganes- kas see tõesti tasub ära? Kas mul liiga hilja poleks alustada? Kas seal on ainult mingid väga prod kunstityybid? Ja üldse, kirjutage kunstikoolidest üldse, kui viitsite. Aitäh.
Nii, tagasi teema juurde jälle. Õnneks, ei takistanud mu vähesed teadmised vesivärvidest mind ja nagu ikka, mõtlesin et noh what the hell, varjutama õppisin ise, kitarrimängu sain ise selgeks... Nooo händlin ka selle ära eksole, ja lasin käel käia. Ja noh... Tuleb tunnistada, et päris lahe kukkus välja. Maalisin-joonistasin-kleepisin oma lemmikplaylisti saatel kuni kella kaheni välja. Selle nahka läksid ka kaks geograafia kontrolltööd ja spinning revalis, aga ma ei saanud ennast tagasi hoida. Hinded on üldse teisejärgulised. Ma pole näiteks terve see veerand kodus isegi raamatut avanud. Jah, ei meenu isegi ühte korda, kui ma oleksin ÕPPINUD või midagi. Aa noo välja-arvatud kohustuslik kirjandus, mille jaoks mul tõesti imekombel veel kohusetunnet jätkub.
Ühesõnaga te tõesti ei pruugi mind mõista, aga selline ma juba olen. Ma võin isegi tunnistada et muusikaline-inspiratsioon tabab mind palju tihemini. Täiesti lambist. Mul tiirleb pidevalt peas erinevaid meloodiaid, mida, kui tuju on, vahel isegi edasi arendan. Ma panen kõik oma mõtted kirja või salvestan ära. Ma ei saaks seda endale andestada, kui ma mingisuguse hea idee lihtsalt kirjutamata jätaks. MINE tea, äkki kunagi läheb vaja, MINE TEA noh. Äkki ei tule mul seda mingisugust loomeperioodi või misiganes see ka poleks, enam kunagi peale? Ma loodan, et ma pole ainus inimene kellel neid veidraid inspriatsioonihetki esineb ja et te ei hakkaks mind vaatama selle veidra eee-kas-ta-üritab-mingi-artsy-wannabe-olen-ülideep-kunstiinimene-olla-or-something-pilguga. Ma tean seda pilku väga hästi- ma ise vaatan sellega ju ka mõndasi inimesi.
Ühesõnaga nüüd on kõik südamelt ära räägitud ja... Noo...Tegelt on mõnus kõik oma mõtted "paberile" panna ja kaelast ära saada, et siis kunagi oma veidra ja overemotional teenage-mõttemaailma üle südamest naerda.
Ma ei luba midagi, aga see blogi võib jälle hoo sisse saada.
Ja õnneks pole mul inspiratsioon veel pealt ära läinud, (terve päeva ootasin millal ma ÜKSKORD koju jõuaks et lõppuukkksss ometi maalima hakata saaks) nii et yuhuu ja back to action, mina lähen nüüd.
TSAU!!!!!!:))))
AAA ja killuke mu veebruarikuu playlistist, mida ma soojalt-soojalt soovitan.
Niisiis eile õhtul, koolist koju tulles, tabas mind inspiratsioon. KUNSTI-INSPIRATSIOON!!!!!!!!!
JAH!!! Kunstlane minu sees hüppas kuskilt peidust välja ja pani mulle pähe terve rea igasuguseid värvilisi-suhkruvatiseid-kirevaid-unenäolisi ideid. No oli ka aeg. UUUHHHH kui mõnus. Kargasin kohe püsti, võtsin paberi ja panin need ruttu-ruttu kirja, kartes, et need sealt mõne sekundi pärast juba lostinud on. Noh, nagu tavaliselt. Sest... No näiteks... Kui mul oleks üks suur lukuga kast täis maailma kõige kõige loomingulisemaid, geniaalsemaid ja paremaid ideid, siis oleksin just MINA see inimene, kes otseloomulikult kapivõtme ära kaotaks või midagi sellist... No või saaks lihtsalt mälukaotuse ja ei teaks enam äkitselt kuhu ta selle pani. Keegi isegi ei imestaks... Okei okei tagasi teema juurde:D:D Niisiis ma panin need kõik kirja ja kirjutades sain veelgi hoogu juurde. Ma ei tea kust see küll tuli või mis mind täpsemalt inspireeris, aga ma olen fucking õnnelik et see juhtus. Pea täis mõtteid, tundsin ma lihtsalt kohutavat vajadust need kohe teoks teha ja hakkasingi pihta...Tegin ühe hea kohvi, grabbisin paberi, vesivärvid, hariliku, kõikvõimalikud sädelused, isegi guaššid kapipõhjast, ilusad liblikalised vihikukaaned... Ma teadsin täpselt mida ma teha tahan. Midagi unenäolist, lillelist-liblikalist... Pilveloss, pehmed pilved featuring pisut dark and twisty'mad näod... Roosa ja sinine, taevamanna, värvipritsmed, vesivärvid ja lumelinn... Oh jeesus, kui hästi mul see silmeees oli. Olin väga excited, joonistasin harilikuga mustandi, kukkus päris hästi välja... Aga siis kui asi vesivärvideni jõudis, vajus mu nägu veits ära. No kuidas peaks inimene, kes pole elusees vesivärvikarpigi õieti käes hoidnud, nendega värvima?! Mulle pole ju mitte kunagi mitte keegi midagi sellist õpetanud. Ma tõesti ei tea kunstist, joonistamisest või veel vähem maalimisest MITTE midagi. Sorrz Marju Liidja ja Maire Millert või kesiganes, teist pole väga palju abi olnud... Siit ka küsimus suuremale (ja targemale) ringile? TEIE, kes te käite kunstikoolides või kusiganes- kas see tõesti tasub ära? Kas mul liiga hilja poleks alustada? Kas seal on ainult mingid väga prod kunstityybid? Ja üldse, kirjutage kunstikoolidest üldse, kui viitsite. Aitäh.
Nii, tagasi teema juurde jälle. Õnneks, ei takistanud mu vähesed teadmised vesivärvidest mind ja nagu ikka, mõtlesin et noh what the hell, varjutama õppisin ise, kitarrimängu sain ise selgeks... Nooo händlin ka selle ära eksole, ja lasin käel käia. Ja noh... Tuleb tunnistada, et päris lahe kukkus välja. Maalisin-joonistasin-kleepisin oma lemmikplaylisti saatel kuni kella kaheni välja. Selle nahka läksid ka kaks geograafia kontrolltööd ja spinning revalis, aga ma ei saanud ennast tagasi hoida. Hinded on üldse teisejärgulised. Ma pole näiteks terve see veerand kodus isegi raamatut avanud. Jah, ei meenu isegi ühte korda, kui ma oleksin ÕPPINUD või midagi. Aa noo välja-arvatud kohustuslik kirjandus, mille jaoks mul tõesti imekombel veel kohusetunnet jätkub.
Ühesõnaga te tõesti ei pruugi mind mõista, aga selline ma juba olen. Ma võin isegi tunnistada et muusikaline-inspiratsioon tabab mind palju tihemini. Täiesti lambist. Mul tiirleb pidevalt peas erinevaid meloodiaid, mida, kui tuju on, vahel isegi edasi arendan. Ma panen kõik oma mõtted kirja või salvestan ära. Ma ei saaks seda endale andestada, kui ma mingisuguse hea idee lihtsalt kirjutamata jätaks. MINE tea, äkki kunagi läheb vaja, MINE TEA noh. Äkki ei tule mul seda mingisugust loomeperioodi või misiganes see ka poleks, enam kunagi peale? Ma loodan, et ma pole ainus inimene kellel neid veidraid inspriatsioonihetki esineb ja et te ei hakkaks mind vaatama selle veidra eee-kas-ta-üritab-mingi-artsy-wannabe-olen-ülideep-kunstiinimene-olla-or-something-pilguga. Ma tean seda pilku väga hästi- ma ise vaatan sellega ju ka mõndasi inimesi.
Ühesõnaga nüüd on kõik südamelt ära räägitud ja... Noo...Tegelt on mõnus kõik oma mõtted "paberile" panna ja kaelast ära saada, et siis kunagi oma veidra ja overemotional teenage-mõttemaailma üle südamest naerda.
Ma ei luba midagi, aga see blogi võib jälle hoo sisse saada.
Ja õnneks pole mul inspiratsioon veel pealt ära läinud, (terve päeva ootasin millal ma ÜKSKORD koju jõuaks et lõppuukkksss ometi maalima hakata saaks) nii et yuhuu ja back to action, mina lähen nüüd.
TSAU!!!!!!:))))
AAA ja killuke mu veebruarikuu playlistist, mida ma soojalt-soojalt soovitan.
jaanuar 09, 2011
"Kas te oskate soovitada punast, kuiva veini?"
Tsau!!! Pikka juttu ei tule, ehk siis vaheajale pani punkti lõbus girrrllllniggghhttteerrrr @ Pille's.
Noh avec tekila shots ja kassikrõbinad ja... Minul oli igatahes väga lõbus!!!!!=) Pille kodu on ju niisamagi mõnus külastada. ERITI koos toredate ja pisut-pisut drunken naiztega.
LAUL: THE INDELICATES- JERUSALEM
jaanuar 06, 2011
TEADAANNE!
Siin Kadaka pst 112 elavad üks näofriik (tulevane juuksefriik) ja üks Inimene Kes Kannab Koguaeg Punast Huulepulka ja istub rätsepaistes.
Kõik.
jaanuar 05, 2011
detsember 08, 2010
But there's nothing stranger than to love someone
MIKKSSS MA PEAN SELLINE OLEMA????!!!!
aasdasdasdskdlasldkjal see on TÄPSELT nagu mingite mänguasjade- ja vanade riietega. Ma TEAN, et ma ei kanna neid, aga ma ju EI SAA neid JUMALA EEST ära anda. Ja sama on ka muusikaga...
Ma ju ei saa ära kustutada Romeo & Julia- Mõrkjaid pisaraid või Lizzie Mcquire'i- Hey Now'd. No ei saa lihtsalt. JAH RETI, sa TEAD, et sa ei kuula neid mitte-mitte-mitte-kunagi... Aga äkki ikkagi...Noh, you know...
Ja ma ei kustutagi selliseid lugusid ära. AGA mul on kõvakettale ruumi vaja, sest mulle literally ei MAHU enam uusi laule arvutisse. Mitte kuidagi. Aga NO WHAT TO DO????? Selle asemel, et kustutada ära terminaatori-kuld' plaat ja kõik nostalgialaulud stiilis Green Day- Wake me up when september ends, ma kustutan ära Microsoft Word'i, pildid, kõikvõimalikud pilditöötlus- ja kirjutamisprogrammid ja isegi WINDOWS LIVE MESSENGERI... Ja ma kustutan nii kaua kuni pole enam midagi kustutada. NÄETE MILLISEID OHVERDUSI MA PRAEGU TEEN, KAS TE IKKA NÄETE??? Ja kui oleks võimalik midagigi veel kustutada (peale nostalgia-playlisti ja nende sadade inspiratsioonipiltide, mis ma täna arvutisse salvestasin), siis ma teeksin seda. Kõik muusika nimel.
Ja noh, muidugi, otseloomulikult ei või ma ära kustutada Beyonce- Irreplaceable'it. KUIDAS MA SAAKSINGI???
(Mul on nostalgia playlistis 500MB jagu laule + veel mitmeid-mitmeid mitmegigaseid erinevaid vanade-lemmikute-plaate)
PALUN, peatage mind enne kui ma kustutan ära Adobe Readeri ja Quicktime playeri (cmon guys, milleks mul neid ikka vaja on) ja pange mulle aru pähe!!!
Jah, ma olen märganud, et ma olen pisut lõhestunud isiksus (remember me, aeg-ajalt just watchin' myself at the mirror and thinkin' about tuka lõikamine), palun seda mulle mitte nina alla hõõruda.
ADIOS!!!!
aasdasdasdskdlasldkjal see on TÄPSELT nagu mingite mänguasjade- ja vanade riietega. Ma TEAN, et ma ei kanna neid, aga ma ju EI SAA neid JUMALA EEST ära anda. Ja sama on ka muusikaga...
Ma ju ei saa ära kustutada Romeo & Julia- Mõrkjaid pisaraid või Lizzie Mcquire'i- Hey Now'd. No ei saa lihtsalt. JAH RETI, sa TEAD, et sa ei kuula neid mitte-mitte-mitte-kunagi... Aga äkki ikkagi...Noh, you know...
Ja ma ei kustutagi selliseid lugusid ära. AGA mul on kõvakettale ruumi vaja, sest mulle literally ei MAHU enam uusi laule arvutisse. Mitte kuidagi. Aga NO WHAT TO DO????? Selle asemel, et kustutada ära terminaatori-kuld' plaat ja kõik nostalgialaulud stiilis Green Day- Wake me up when september ends, ma kustutan ära Microsoft Word'i, pildid, kõikvõimalikud pilditöötlus- ja kirjutamisprogrammid ja isegi WINDOWS LIVE MESSENGERI... Ja ma kustutan nii kaua kuni pole enam midagi kustutada. NÄETE MILLISEID OHVERDUSI MA PRAEGU TEEN, KAS TE IKKA NÄETE??? Ja kui oleks võimalik midagigi veel kustutada (peale nostalgia-playlisti ja nende sadade inspiratsioonipiltide, mis ma täna arvutisse salvestasin), siis ma teeksin seda. Kõik muusika nimel.
Ja noh, muidugi, otseloomulikult ei või ma ära kustutada Beyonce- Irreplaceable'it. KUIDAS MA SAAKSINGI???
(Mul on nostalgia playlistis 500MB jagu laule + veel mitmeid-mitmeid mitmegigaseid erinevaid vanade-lemmikute-plaate)
PALUN, peatage mind enne kui ma kustutan ära Adobe Readeri ja Quicktime playeri (cmon guys, milleks mul neid ikka vaja on) ja pange mulle aru pähe!!!
Jah, ma olen märganud, et ma olen pisut lõhestunud isiksus (remember me, aeg-ajalt just watchin' myself at the mirror and thinkin' about tuka lõikamine), palun seda mulle mitte nina alla hõõruda.
ADIOS!!!!