Ma armastan oma kitarri. Ma TÕESTI-tõesti armastan. See on lihtsalt..osa minust.
Alates sellest ajast kui ma selle sain- noh, umbes aastake tagasi- olen ma iga päev selle kätte võtnud ja mänginud. Kas siis paari lugu, paar tundi, või lausa päris mitu tundi... ERANDITULT(!!!noh siis kui ma juhtusin viibima paigas kus kitarri polnud, siis mitte aga...!!!!) iga päev. Ja see on asi mis jääbki nii. Ma lihtsalt... tean seda.
Kitarrimäng, see on üks neist vähestest asjadest, mille õppimine minus elevust tekitab. Ma harjutan entusiasmiga, oma lõbuks. Mulle meeldib areneda. Ja ma pole konkreetselt mitte üheltki inimeselt, mitte ühte õpetussõna või mingisugust juhendamist saanud. All by myself noh. Ja ma olen nii kuradi uhke. Noh MUIDUGI ma pole mingi super-master, KeS MänGIb KItArrI pROFfEssiOnaaLsel TasEMeL. MUIDUGI mitte. Aga ma tean sellest ikka tõesti päris palju.
Mäletan täpselt seda esimest päeva, kui mu vintage v800 poest valitud sai ja sama õhtu lõpuks pusisin ma selgeks juba kolm akordi. Vaat kui tubli, eksole.
Sest mina, no ma olen TÕESTI kannatamatu ja mingisugust õpihimu khmmkhmm, kui sellist mul ka väga pole... Noh võtame näiteks selle 7-aastat-muusikakooli teema. Ma vihkasin seda kohutavalt. VIHHKAAASIIIN!!!!! Seda, et ma pidin midagi käsu peale tegema, mängima sellist muusikat mis mulle isegi ei meeldinud. Saama hindeid, harjutama mingiteks kindlateks päevadeks, arvestusteks. Mitte siis kui ma ise tahtsin või kui tuju oli... Kohutav.
Kuigi jah, oli ka neid hetki, mil mulle ka klaveri mängimine meeldis...Olid ajad...........
Näiteks eile, Mammu näitas mulle oma Estonia jõulupala, mille meie klaveriõpetaja talle andis. Minu nokturn!!!!!!! MINU NOKTURN!!!!
Ma nägin seda nooti ja ma lihtsalt...Pidin ennast niiii kohutavalt palju tagasi hoidma, et mitte keset ansambli proovi lihtsalt nutma pursata. Pisarad tulid silma ja no NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kurb hakkas.
Ma ei oskagi seletada, miks. Kuidagi seda nooti näha...Ja...Ikkagi seitse aastat, seitse freaking aastat mu elust. Don't get me wrong...Ma ütlesin alati ja ütlen ka praegu, et minul seda "aga tagantjärgi vaadates oli ikka meganumpss (A)(A)(A)(A)"- hetke ei teki. Ma ju tõesti vihkasin seda. Oh kui palju nutmisi, klaveri peksmisi ja kurje sõnu ja halbu hindeid. Aga ikkagi...tagantjärgi.................
Okei, kaldusin teemast kõrvale. Ja kaotasin kirjutamistuhina. Really kaotasin. Nagu sõnad oleks otsa lõppenud.
Tahaks nutta.
30 minutit pärast.
Ma püüdsin youtube'st oma nokturni üles leida...Aga ma ei leidnud.
Ma leidsin igast muid asju. Ja siis ma nutsin natuke. Sest ma olin kõiki neid palu muusikakooli-aegadel kontsertitel ja arvestustel kuulnud, ise mänginud, USSISOO KLASSI SÜNTESAATORI PEALT KUULANUD!!!!!!!!... Ja need kõik olid kuidagi nii...Ilusad ja kurvad ja ilusad...Ja kurvad. Oiiii kuiiiii kurrrrbbbb!!!!!!!!! Mõelda vaid...Nüüd on kaks aastat muusikakooli lõpust möödas ja alles PRAEGU tekib mul mingigi emotsioon sellega seoses. How odd. APPI kuidagi... Ma ei oskagi seletada. Seest õõnes tunne on.
MIS VEEL SIIIS JUHTUB KUI MA KOOLI ÄRA LÕPPETAN????????????????????!!!!!!!!!!!!
OHHH ISSAND!!!!!!
Õudne asi on ikka see et asjad otsa lõppevad. Ikka päris õudne.
Okei Reti, su mõtted ei lähe praegu rändama. No tead küll sinna kohta, SELLELE teemale, mis KUHUGI ei vii ja millest kõik vahel mõtlevad ja siis nutavad........................MITTE kell üks öösel.
EKS!!!!!
Okei ma leidsin oma lõpuloo....................................................................................................................
(cry)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar