NOBODY knows where they might end up

Ma olen NIIIII-IIIIIIII saamatu. Ma lihtsalt...ei oska midagi. Ja ma olen rumal. KOHUTAVALT rumal. Kõik muudkui lähevad targemaks aga mina jään aina rumalamaks... Miks nii Reti, miks nii?
Mõne aasta pärast olengi mingi põhiharidusega jobu. Töötu, koledate riietega ja ärajoonud. (nobody knows where they might end up...) Jube lugu.
Aa, käsitöö õpetaja ütles täna väga dramaatiliselt et nüüdsest olen ma tema jaoks vaid õhk. Ja et ma pean alla võtma. Thanks hon. Nii positiivne. Lisaks oli veel matas mõnusssarmasshhh tunnikas. Nummi.
Ma ei saa aru, kas ta saab mingit naudingut sellest või mida? Sest muud võimalust pole. Ta tegi just esmaspäeval sellise numpsi üllatustunnika. Maailma kõige värdjamate tehete ja mingi unustatud teema peale. Ja noh, klassi peale kaks viite, ülejäänud enamasti kolmed-kahed-ühed. Ja siis teeb ta seda uuesti! Seriously????????!!!! Okei, teemavahetus.

Katsetasin just üht hiiiiiiiiglamamaitsvat retsepti. Kanapasta päiksekuivatatud tomatite, suvikõrvitsa, pesto ja vahukoorekastmega...Mmmm. Tundsin jälle üle pika aja kokkamisest rõõmu. Nagu suvel. Sest suvel, tõesti, ma olin totaalne kokkamis-freak. You don't even want to know...Mm, mis siis veel? Polekski nagu midagi. Homme on reede. Appi, ma vaatan just Grey Anatoomiat ja kuulen seal taustaks the xx'i- islands'it. Lihtsalt üks tähelepanek:D


I am yours now, so now I don't ever have to leave