It will all end in tears

Tere! Mina olen Reti Ressar ja ma lõpetasin just oma vanade-ja-uuemate blogipostituste lugemisega. Niisiis...Mida ma nendest õppisin? Leidsin hässstiiimegaaallltt palju negatiivsust, vingumist, imelikke lauseid ja muud jama. Ja siis ma mõtlesin, et peaks veidi positiivsemalt meelestatud olema. Noh, muidu you think that ma olen some kind of kibestunud elu-hater, kellel pole elu ega sõpru ja kes blogib iga päev sellest kui nõme ta elu on ja kuidas kõik maha surra võiksid... Aga seda ma ju ei taha? Sest ma pole selline inimene. Üldsegi mitte. Right?! Nagu tegelikult ka.Jah, nii et uus hingamine.
Täna on reede. Milline imeline reede. Okei tegelt mulle ei istu kohe üldse see i-love-my-life-kirjutan-twitterisse-kui-imeline-imekaunis-wonderful-kõik-on-elu-on-ilus-inimesed-on-nii-ilusad-ja-head-life-is-a-blast-crapp.
Kuigi noh vahel, okei päris tihti tegelikult on elu toreilushea ka...Nii et ma ei teagi miks ma ainult negatiivse siia kirja pannud olen. Kuidagi..mm... Kergemaks läheb kui ma kõik halva mis üldse... maailmas leidub, siia läbi oma teenageri silmade kirja panen. Aga ärge arvake et ma sellepärast mingi suicidal-maailmavihkav tüüp olen. Sest noh, kui ma poleks mina ja ma loeksin enda blogi, kui kellegi teise blogi, siis jääks mul endast küll selline mulje...
Okei, segane:D Ühesõnaga since today, üritan ennast parandada ja leida ka kõige crappisemast päevast midagi head. Hea plaan eksole?! Näiteks täna... Väga crappy morning, maailma halvem ilm ja nõmedaimad tunnid. AGA EIII KURDAAAA!!!!!! Pärast näiteks ostsin mõned riideesemed ja tuju läks heaks. Positiivne on veel see, et see maailmaigavaima500leheküljeliseraamatu tähtaeg lükati üks nädal edasi. Nii et mul on lausa kaks nädalavahetust aega seda lugeda. Great. Ja homme on kirbuturg ja jontsiku sünna. Aa ja füüsika õpetaja on äärmiselt normaalne. Ja vene keele õpetaja. Okei noh..........Ta on.........................Omamoodi. Aga parem kui see eelmine tüüp kelle nimi mulle isegi ei meenu.
Aa, Kristiina Chaouwdhwcvhouurey või keegi selline. Ja tegelikult...oli isegi tore esta klassis istuda ja AnuKella lõppematut kuid uskumatult läbimõeldud aasta plaani kuulata. Tõesti, see tüüp on some kind of imeinimene. Või ta polegi inimene. Seriously.
Kõik on paigas...Ja väga läbimõeldud. Tunnid on täpselt nii et neid saab vajadusel ära jätta ja kirjandite ja suuremate tööde jaoks on specially kaks kirjandust järjest. Ja et kirjanduse õpikut peaks ainult üks kord nädal tassima, isegi selle peale on mõeldud. Ju siis tasus meie vingumine eelmisel aastal tõesti ära... Järeltöö ajad on paigas. Kõik aasta suuremad ja väiksemad kontrolltööd ja raamatud mis läbi lugeda vaja, on tal juba tähtajaliselt paika pandud. Ja raamatud on tal ka hoolikalt valitud. Osad küll gümnaasiumi omad, kuid seda ikka selleks et siis oleks tulevikus kergem, kui varem raamat läbi loetud on. Ja siis on veel see mõistete süsteem, kuidas eksamiks hästi ja tõhusalt õppida. Ja...Oh jah... Ja kõige selle kõrvalt leiab ta veel aega, et iga jumala õhtu raamatut lugeda. Seriously??!! Ja ta pole mingi freaking üksik hunt. Tal on ju lapsed. Ja mees. Oh jah... Rahunen. Minust sellist inimest ilmselt ei saa.
Kurb. Aga jah.
Ma nüüd ausaltöeldes ei viitsi enam kirjutada nii et lõpetan lihtsalt ära.
Tsau-Pakaa!!!!
Aa ja mis keiss kõigi nende suve piltidega on, ma ei tea... Peaks vist ära lõpetama selle jama. Aga ausõna, need on mul kõik lihtsalt arvutisse KUHHJUUUNUUUD. Aga jah... Enough. Edaspidi, ma luban, kui ma siia pildi lisan, siis ainult mõnussaaaa sügisese, kooliteemalise ja õdusa külm-ilm-on-ka-mõnus-stiilis. Okei!