(All we can do is) Keep breating

Duu-duu-tu-tu-tut-tu...Puhka rahus Henri Andreas.

Tänane päev oli lihtsalt...raske. Mul pole kunagi raskemat, nutusemat, kurvemat, kohutavamat, šokeerivamat...mida kõike veel koolipäeva olnud. Oleksite te vaid näinud mis täna seal toimus..Kõik kas vaikisid süngelt või nutsid hüsteeriliselt. Ja ma ei viitsi sellest siia isegi kirjutada...See on lihtsalt..

See ei jõua veel kohale, ja mul on tunne nagu ei jõuakski kunagi. Et inimene on ühel päeval, ta räägib ja naerab ja elab ja on õnnelik ja temast hoolitakse...Ja järgmisel hetkel poob ta ennast üles ja siis teda enam pole. Kuidas selline asi saaksi üldse kohale jõuda? Me ütleme küll neid sõnu, me ütleme "Puhka rahus" ja mälestame teda ja käime tema pildi juures ja nutame selle kõige pärast, aga...See pole meile kellelegi veel päriselt kohale jõudnud. Sellised asjad juhtuvad ju kuskil kaugel, mitte minu koolis, inimestega keda ma tunnen. Need juhtuvad Ameerikas, kaugel, kuskil teises koolis, kaugel-kaugel minust. Sellised asjad ei juhtu Henriga. Ja sellistel hetkedel ma mõtlen, et miks MIKS ometi miks ei võinud ma kordagi talle midagi head öelda, miks ma ei võinud temas head märgata... Nüüd tagasivaadates oli ta toredaim poiss maailmas. Oh, kui vastik on öelda "on" asemel "oli".  Miks miks miks miks?

Oleks on üks paha poiss küll.

Ja siis on veel need debiilikud, need JOBUD, need alaarenenud vastikud eluta, rõvedad-koledad-taktitundeta, ilma mingisugusegi austuseta tüübid, meie kullakallid klassivennad, kes teevad sellel samal päeval nalja...SELLISTE ASJADE KOHTA NAGU ENDA TAPMINE!!!!??? Mul pole lihtsalt sõnu.

Ja mäletate, ma rääkisin teile ju sellest filmist, rääkisin ju? Sellest "Minu Enesetapp"- filmist. Peale selle sama filmi vaatamist G5 filmiõhtul, sellel samal reedel läks täiesti purjus Henri-Andreas Vaiksoo koju, olles eelnevalt läinud lahku oma pruudist, ja poos ennast üles.

Mis maa see on?

M.A.S.H theme- Suicide Is Painless. Jah, kolmadat korda minu blogis.

Kes kurat mõtleb sellise laulu välja?

Jobu.