Night. A friday night. Is the only thing that's left for my life

Ja siis sai fotokas tühjaks...

Nojah. Siiamaani rääkisid pildid enda eest. Ja see oli ainult algus, sest õhtu oli alles ees. Niisiis, nagu te piltidelt näha võisite, olime me väixxe crew'ga SooS. Kell võis olla mingisugune viie kuue vahel ja väljas oli imekombel täiesti MAAAGIIILINEEE valgus. Kõik oli oranž, kollane, päikseline, valge... Niisiis ei suutnud ma seda võimalust kasutamata jätta ja grabbisin keelust hoolimata profika endaga kaasa.What a good idea!! Istusime siis veidike korteris. Nagu tavaliselt, lollitati, mängiti kaarte, rolliti jointe, räägiti ja klõpsutati pilte. Kuna Anna-Mail ja Triinul olid õhtul plaanid juba ees (Annu sõbrantsi sünna Salvadoris), Sillu ei saanud vanematelt luba ja selgus, et mingisuguse Tairi(kes osutus üheks rämedaks jobuks) pidu, kuhu Brigitte, Pille ja Doris pidid minema, oli omadega KLOOGALE kolinud, siis olimegi me neljakesi kinda lostinud ja plaanitud (cmon KLOOGALE?????!!!). Või noh, kolmekesi, sest Brigitte oli haige ja poleks nagunii kauaks jääda saanud. 

Nii, kui kell sai seitse või midagi sellist, veenis Brigitte meid Pillega G5 filmiõhtule tulema. Väga huvitatud ma sellest küll polnud aga otsustasin et nooooo mis mul muud ikka teha on ja läksin kaasa. Kõndisime siis bussipeatuse poole ja äkki tabas meid mingi AgaTavaiiiTeemeÄRAAA-hoog ja kuhugi Kloogale minek tundus täiesti PerFect super TAVAIIKKSS teeme ära-superHea'ks ideeks, sest Pille isa JUHTUMISI oleks saanud meid sinna ära visata, sest ta läks ise ka Kloogale. Random, don't ask. Siis olimegi väga TAVAIII POHHUI ET ME MITTE ÜHTEGI INIMEST SEALT NÄINUD POLE JA ET SEE ON KLOOGAL JA TEGELIKULT OLEN MA ÜLDSE GETTERI JUURES TÜDRUKUTE ÕHTUL- TUJUS. Noh muidugi ilmneb sellistel hetkedel ka probleeme. Selgus, et Brigitte ema ei lubanud Brigittet sinna Kloogale ja kuna Brigitte oli ainus, kes sealt kedagi teadis, siis mõtlesime, et vaevalt nad oma nelja poisi-ja-ühe-tüdruku-peo-gängi kolme võhivõõrast girli tahavad. AGA, selgus et TAHAVAD!!!!! Rõõmsas tujus kiirustasime Reaalkooli. Ma räägiks sellest filmist väga pikalt ja laialt ja deebilt ja mittedeebilt ja räägiks ka neist kõikidest inimestest keda ma seal nägin (gag,reaal,pranzuzelyts, 21, tik- KÕIK 8-12 klassi tüübid. ja noh, enamus inimestest kellega ma suhtlen ja keda kasvõi nägupidi tean, KÕIK nad käivad põhiliselt nendes koolides, nii et otsustage ise), aga ma lihtsalt eiiii viiiitsiiii. Ma just seletasin seda kõike jontsik pontsikule, ja see venis VÄGGGAA pikaks. Aga noh, lühidalt kokku võttes oli see üks päris kole film.

Seal polnud midagi ilusat. See oli nii reaalne kui üks asi saab reaalne olla, midagi polnud ilustatud. 16-aastase süütu, loneri, friendlessi ja munnide vanematega poisi mõttemaailm(TA OLI NIIIII KENA JA ARMAS JA KUUM, KUIDAS TA SAI LONER OLLA???), igasugused rõvedused ja kena tüdruk, kellega ühendab neid see, et neil mõlemal on soov ennast tappa ja seda kõike filmida. Alguses oli see pigem naljakas ja mitte tõsiseltvõetav ja siis poolepealt muutus yberdeebiks. Tuli üks sündmus mida ÜLDSE kuskilt tulemas ei näinud. Ja kui ma siis kui see deebiks kätte läks, TERVE aeg nuttu NIIMOODI tagasi hoidsin, siis selle koha peal ma enam ei suutnud. Yes, I bursted into tears. Pisarad voolasid, aga vaikselt. Suutsin ennast vaos hoida. Aga see läks aina hullemaks. JA HULLEMAKS!!! SEE OLI KÕIGE KURVEM ASI EVER!!!!!!!!!!!! Ja siis kui üks peategelastest, kes sulle selle ajaga nii südamesse on suutnud pugeda, KÕIGE kurvemalt enesetapu teeb ja tema lover PAAR MINUTIT HILJAKS jääb, vot siis, VOT SEE OLI KOHT KUS MA TAHTSIN LIHTSALT NUTTA RÖÖKIDA!!!! KÕVASTI RÖÖKIDA!!!! Ma pole midagi NII kurba juba ammu näinud. JA OI EI, see polnud veel kõik!!!!!!!!! Mäletate, ma kirjutasin mingi eelmisel kuul või midagi ühest maailma kõige creepymast laulust, mida ma reaalselt KARDAN.... JAAAAA, SEE OLI SEAL, SELLE MAAILMAKURVEIMA KOHA AJAL!!!!(that suicide is painless, and brings so many changes...and I can take or leave it, if I please.....and you can do the same thing, if you please). Ja kogu selle jutu püänt on see, et MITTE KEEGI TEINE EI NUTNUD! Ma olin nagu WTF how can that be even possible??? Okei, ma saaks aru kui keegi ei nutaks sügavasti "Robin Hood"i lugedes (mina nutsin), aga SEE, see pole lihtsalt võimalik. Okei, ma rahunen. Aga, seriously guys?!!!

Jahh, nagu te näete, on see minu ettekujutus siis lühidalt paari sõnaga filmi kokku võtmisest:D:D.

Okei, postitus kisub liiga pikaks jälle, ÜRITAN siis lühidalt teha. (and that's not easy) Ühesõnaga peale filmiõhtut pidime Pille isa ootamise ajaks mingisuguse tegevuse leidma. (Pille isa pidi tulema kella 11'ks)

Ostsime igaksjuhuks veini, kui seal ei peaks juhuslikult juua olema(sellega on ka üks pikk lugu rääkida tegelt) ja läksime Pille poole. Tegime kohvi, vaatasime klassipilte ja kuulasime muusikat. JA siis kõige viimasel hetkel helistas see jobu Tairi ja ütles et ta ei taha meid sinna. OKEI SIIS!!! OKEI!!!! SERIOUSLY???!! Me olime nagu MINEKUvalmis. Ta ilmselgelt mängis seal nelja kuuma poisiga pudelit, olles ise paks tüüp alaväärsuskompleksidega:D:D(okei ma ei tunnegi teda at all aga juttude järgi) ja ilmselgelt tundis väikest konkurentsi or something...:D ÜHESÕNAGA olime me jälle lostind ja plaanitud. Mõtlesime siis mida teha ja lõpuks jõudsime otsusele, et korteris ikka midagi toimub ja läksime sinna. Oppa, leidsime eest mingi päris normaalse suurusega gängi. Olime rahulikult seal, rääkisime inimestega, jõime ja SIIS nad leftisid. JA ME JÄIME JÄLLE KOLMEKESI!!!!! Täiesti lootusetu. Mõtlesime siis et aa pohhui, kolmekesi võib ka lõbus olla. JA OLIGI!!!! Rääkisime-rääkisime-rääkisime(noh, pisut piinlik su ees Pille kui ma (ja ma tean et ma rääkisin) midagi lolli rääkisin..:D). JA olime HÄSSTTIII täis. Ja siis kui me seal HÄSTI täis olime, sadasid lambist sisse Annu ja Triin kahe Joosepiga, Anna, siis üks Rainer ja ka Hanna-Triin ja Alari. Kuulge, works for me. Väga väga lõbus oli isegi.

Ja täna vaevlesin ma suure pohmelli käes + unepuudus(neli tundi sleepi lasta....:(). Läksin siis saapaid ostma ja vaatan WTF kes mulle vastu tulevad- muidugi Pille ja Doris ja Getter:D:D. Ma isegi ei ürita enam imestada selle üle kui väike Eesti on. Valisime mulle saapad. Kõik olid tuimad ja väga pohmellised:D Õhtul tahtsin ka midagi teha aga emps ütles, et ta läheb ise välja ja ta mingi ei taha et Roob üksi kodus oleks....Nojah, polnud mingit mõtet vastu vaielda isegi...Ja nüüd ma siis istun siin ja kirjutan seda. Ja miks mul on jälle tunne, et see on üks hästi pikk postitus:D Mis teha, elu on huvitav!!!!!!!

Aa ja mind on terve päeva muusikalises mõttes saatnud Nelly Furtado. That's called nostalgia. Eiieii, mitte see Nelly Furtado- kes videodes väänleb ja Timbalandiga chillib, vaid see LIHTNE TÜDRUK kitarri ja blondide juustega, kes laulis selliseid laule nagu I'm Like a Bird ja Try... Why Do People Always Change Themselfes To Fit In...

TSAU!!