Kolm tüdrukut, üks laud, neli lauajalga, madrats, tool ja ühistransport

SORRI MA NAGU TÕESTI EI TEA MIS MUL HAKKAS, AGA SEE POSTITUS ANNAB JUBA MINGI LÜHIKESE RAAMATU MÕÕDU VÄLJA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!:D:D:D

Tsau tsau tsau!!!!! Minu elu tiksub praegu täitsa lõbusas rütmis. Räägiks siis "veidike" eilsest päevast, mis oli kõike muud kui igav:D Nii, hommik algas kirjandusega, mille ma kuidagi kuidagi survive'itud sain. Sellega meenub kohe see meie klassi väga rändom plaksutamis-teema. Kohutav. Ja seda juhtub KOGU AEG!!!!!! No, kujutage ette...On matemaatika tund. Noh, tund nagu tund ikka. Timmermann räägib mingisugusest majanduse olümpiaadist. Keegi ei pööra erilist tähelepanu. Siis küsib Timmermann, et kes sellel olümpiaadil osaleda tahaksid. Osad tõstavad käed. Noh, tavaline. Siis küsib keegi, et kas see on tundide ajal. "Jah, see on tundide ajal." Mõned käed, eesotsas muidugi Mari-Liis Viisma'ga(ohh tundidest saab ära, pohhuiii, osaleme!!!!!!!!!) tõusevad juurde. Ja siis küsib keegi, et mis tundide ajal see on. Timmermann ütleb, et kolmanda ja neljanda tunni ajal. "Mis tunnid need on?" "Ajalugu ja ühiskond!". Ja kolm aknapoolset pinki lihtsalt hakkavad karjuma ja plaksutama. Ja PLAKSUTAMA!!! JA KARJUMA!!!!!! Ja uksepoolne rida(täiesti meie, normaalsete crew käsutuses + ets & joh)  täies koosseisus on lihtsalt..Noh, kujutage ette ühte hästi suurt facepalmi. Ja nüüd kujutage ette sellest palju facepalmimat, MAAILMA suurimat facepalmi...Vot seda teeb uksepoolne rida. Täiesti speechless, -issand-jumal-mul-pole-lihtsalt-sõnu-samas-naerdes-kui-absurdne-ja-facepalm-see-on-imidžis. Täpselt samamoodi juhtus siis kui lund sadama hakkas. Keemia klassis. Keegi ütles, et lund sajab ja kõk hakkasid plaksutama ja karjuma. JA JOOKSID akende juurde. Ja olid ekstaasis!!!!!!Nagu. Lihtsalt. MIKS???!!!?

Ja noh ka siis kui öeldi, et üks kirjandus VÕIB-OLLA jääb ära, juhtus nii. Neid kordi on veel ja veel...

MIS TOIMUB nagu? Okei, back to buisiness. (I've got a feeling that it's gonna be one hell of a pikk postitus).

Niisiis, peale kirjandust tuli keemia. Enne seda helistas Getter klassijussile, et pilte kätte saada. Keemia oli juba alanud ja äkki sajab Getter sisse, PILTIDEGA!!!! Appiii, kõik läksid nii ähmi täis. Sadly, bad-bad-BAAAD Soika ütles, et me saame need alles tunni lõpus kätte. Need olid reaalselt maailma kõige pikemad 45 minutit mu elus. Seriously. Ma ei suutnud keskenduda, ma vaatasin kella, siis vaatasin neid avamata siniseid pildiümbrikuid, siis jälle kella, siis jälle siniseid pildiümbrikuid, siis kella, siis korraks soikat, siis jälle kella ja nii edasi ja edasi ja edasi. Noh, ma polnud ka ainus. Mammu ütles et tal on liblikad kõhus ja noh...enamvähem kõik olid väga, VÄGA OoTuZäReVil. NIII kui need maailma kõige pikemad 45 minutit lõpuks kuidagi läbi said, saimegi pildid kätte. Ma südamest, SÜDAMEST, pöidlad pihus lootsin, et ÜKS aasta need ka MUL õnnestuvad. Ja guess what??!!! I MADE IT!!!! FOR THE FIRST TIME!!! MA SUUTSIN JÄÄDA NORMAALNE!!!!!!!!!!!!!!!!!! LÕPUKS!!!!!! MA SIISKI SUUDAN!!!!!

No vaadake vaid. You must admit, et meie klassis käivad ikka VÄGA ilusad tüdrukud:D Eks? Üldse on ilus klassipilt. Keegi pole kole ega ebaõnnestunud. SUCCESS. Nii peale seda läksime happyface'idel kuhugi ma-ei-tea-mis-üritusele. Sinna saime me nii, et Pille küsis lampi, et kas me ei tahaks registreeruda kuhugi what-so-ever-karjääridega-seotud-üritusele, mis on tundide ajal. + me saame klassijussi poolt vabastuse. NOH, TAVAII, WORKS FOR ME!!! Niisiis läksimegi õpetajate majja, kus toimus "karjääride degusteerimine(??!!)". Mis siis tähendas ühe LOLLI blondi karjäärinõustaja konkreetset HÄMA kuulamist ("et siis selleks, et siis saada teada, kes te olete ja siis et kelleks te saada tahate, peate te siis vaatama enese sisse ja et leida selleks piisavalt ressursse, peate te vaatama just enesesse ja enda seest oma tõelise mina, oma kutsumuse leidma, et siis mis teile väga meeldib; ta rääkis vaheldua eduga TÄPSELT seda sama juttu ainult veidike teistsuguse sõnastusega TERVE aeg, lisaks kasutas ta igas lauses sõnu "et" ja "siis", mis oli ÄÄRMISELT häiriv.). Siis ühte venelast stiilis (kujutlge kindalsti juurde vene aksenti) "nuooh, gjumnaasjumis käisjn kuu aega. jaa sjiis leijdsn, et gjumnaasium pole mjinu jaoks jaaa tulingi siija noo..kustekasse. talljinna polytehnijkumji. jaa, väga hja kuool. jaa.. soovitan. õpin elektrijt. saamas olen uõpetaja, selles kuoolis....." Noh, nägime ka tema kõrval seisvat paberit käes hoidvad moosinäost tüüpi, kes nägi välja veits nagu see tüüp filmist "rokkiv kool":D:D. Ja ta oli lihtsalt NIIIIII moosinägu, et noh.... Ta nägu oli KOHUTAVALT NALJAKAS!! Nii naljakas, et me saime naerukrambid. Ainult tema NÄOST!!! Lihtsalt vaatasime teda ja surime naeru kätte. Et siis selline inimene. Siis oli üks blond tsikk, kellega oli mingi eel-story. Niisiis, Annu ja Triin teavad ühte tüüpi kes käib polytehnikumis ja tema klassivend on väidetavalt üks kolmekümneaastane nahkpükstes mees, kes on ABIELUS TEMA ENDA KLASSIS KÄIVA 19-aastase BLONDI TÜÜBIGA!!! Ja üks blond(veits mehelik) tsikk ilmuski sinna rääkima. JA TA OLI SELLE TÜÜBI, keda ANNU JA TRIIN TUNNEVAD KLASSIÕDE. JA TA KLASSIS KÄIB KOLM TÜDRUKUT!!!!!! Annu ja Triin tahtsid VÄGA küsida, et kas ta on abielus 30aastase mehega tema klassist:D Aga nad ei teinud seda... Aa ja siis lasti meile veel mingisugust videot(kooli tutvustav). Alguses oli noh ilma hääleta, niisama seda kooli filmitud aga järsku.... TAHA TULI MUSS!!!!!! JA siis ma sain naerukrambid. Ma lihtsalt PURSKASIN naerma. See polnud mitte lihtsalt taustamuusika, vaid see oli selline...Kuidas seletadagi, selline Sahlene-Runaway stiilis girlpower laul(ofcourse kohustusliku tuff-tuff modukaga lõpus). JA SEE OLI KUIDAGI NIIII KOOMILINE!!! Nagu...Miks peaksid kaks mees valima videot tehes taustamuusikaks sellise laulu? Nagu lihtsalt...MIKS? Me naersime terve selle aja. Jah. Nii, siis tutvustati meile veel Tallinna Transpordikooli (emm selle ürituse mõte oli tutvustada meile erinevaid koole, kus me sooviksime 10'das jätkata... noh, suht minu jaoks nagu:D). Seal olid ka sellised kaagi-imidzid. ("Noh gümnaasiumist ei tulnud midagi välja, sisse ei saanud...") Ja peale seda mõtlesime et aitab jamast ja leftisime. EHK SIIS, oi-oi...Me saime tunde skippida. (dramaatish) JA NAUTISIME SEDA TÄIEGA!!!! Niisiis. Kõigepealt külastasid Anna-Mai, Triin ja Reti mäkki. Nautides hiiglasliku money-flow võlusid lubasid nad endale MCNUGGET'sID (no vot siis peab tõesti suuuuuur money flow olema) ja KANA BURKSI!!! Kell oli umbes 11.00. Peale seda, otsustasime et peame asja käsile võtma ja nii kaua kuni seda money on, korterisse paar mööblieset soetama. Mõeldud-tehtud. Annu ja Triin olid juba ühes väga heas kasutatud mööbli poes käinud. Aga see oli sadly kolinud nii et me ei teadnud päris täpselt kus see asub. Teadsime et kuskil Sõle tänaval ta on. Aga Sõle tänav on pikk ja lai ja meil polnud aimugi, kas see oli 30 või 60 või hoopis midagi viiekümnega...Niisiis hüppasime 40 peale lootes, et see meid kuhugi viib. Ja viiski!!! Annu nägi aknast mingit maja ja ma ei tea kas sisetunne või ma ei tea misasi ütles talle et see on see maja JA OLIGI!!!!!!!! Hiiglaslik mööbliladu, otse sõle tänaval politsei jaoskonna kõrval. Täielik paradiis. Täies igasugust kola, vana mööblit, madratseid, laudu, kappe, erinevaid katkiseid toole ja muud sellist. Meie soovideks olid eelkõige laud, siis kööki kapp, paar tooli, vb mõni madrats ja vb ka diivani moodi asi. Noh, päris suured soovid arvestades meie transpordi(troll-buss-tramm)võimaluste ja noh, arvestades ka seda et me oleme kolm 15-aastast tüdrukut. Aga noh, HÄNDLIME ÄRA!!!! Nii me mõtlesime... Müüja oli kohutavalt tore ja me saime pmst 700 krooni maksnud laua 300 krooniga. Milline diil. Ja tooli saime kauba peale!!!! Ja korraliku madratsi saime ainult viiekümnega!!!! Leidsime ka ühe perfect kapi, aga mõtlesime, et selle ostame järgmine kord. Nii ostsimegi asjad ära. Ja NÜÜD tuleb üks HÄSTI HÄSTI naljakas seik. See laud...See laud oli hiiglaslik, ja raske...Kujutage pilti. Anna-Mai, Triin ja Reti. Anna-Mai ja Triin tassimas SUURT ÜMMARGUST lauda, Annul veel ühes käes taburett, Reti suure madratsiga, mille sees on NELI LAUAJALGA!!!!Pluss veel kolm rasket käekotti.Vot niimoodi, nii uhkelt, sisenesime me trolli number üheksa. JA SEE OLI VOT NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII NALJAKAS!!! Me saime lihtsalt NII palju veidraid pilke. Ma nägin välja nagu HÄSTI paks inimene. Mu käes oli rullikeeratud madrats mis mulle VAEVU-VAEVU kätte mahtus. Pluss need lauajalad (ja ka ma ise) kukkusid koguaeg mööda trolli laiali ja madrats lohises mööda maad. Ja Annu ja triin selle massiivse lauaga...TROLLIS!!! Kas te üldse kujutate seda pilt ette????!! Kas te üldse KUJUTATE??? PRICELESS!!!!! Nii siis komberdasime, naeru kätte surres trollilt maha. Annu ja Triin üritasid sobivad asendit laua kandmiseks leida. IGATPIDI proovisid. Lõpuks siis panid tabureti laua peale ja võtsid laua kahe vahele. Kõige naljakam asi maailmas juhtus siis kui me pidime teed ületama. Me olime nagu reaalselt keset teed, põles punane tuli ja me olime maailma suurimates naerukrampides. KUIDAGI suutsime selle tee ületada ja jäime saarekese peale. ANNUL TULI PISS PÜKSI NAERMISEST ja MU TOOLIJALAD LIHTSALT LENDASID IGALE POOLE!!!! No tõesti, midagi naljakamat pole. Siis kiirustasime järgmisele trollile. Jälle pälvisime hulga -issand-nad-on-maailma-kõige-imelikumad-inimesed-kas-pole-pilke. Ja tänu sellele et ma natuke kaugemale istusin, tundus nagu ma chilliks selle hiiglasliku madratsi ja lauajalgadega trollis üksi. LÕPUKS jõudsime Balti Jaama. Tahtsime minna veel trammile ja siis BUSSILE aga õnneks saime veits abiväge. PILLE ja GETTER joinisid meiega ja aitasid asju tassida, nii et läksime otse läbi balta korterisse. Rahulikult, hakkasime juba kohale jõudma, olime juba pea-aegu hoovis kui äkki Pille karjatab: "OMANIK!!!! OMANIK!!!!!!!!!!!! JOOKSEME!!!!". No MIKKSSS just nii???!!! Ta käib siin NII harva. MIKS just täna????!!!! Mina ja Annu lauaga, Triin madratsi, Getter tooli ja Pille lauajalgadega, niimoodi me jooksime siis natuke kaugemale, ühe maja kõrvale ja jäime seisma. (selgituseks siis neile kes ei tea, omanik ei tohi meid näha, sest me oleme temalt väga palju õiendada saanud. see korteri pidi olema noorpaarile oma pesakeseks, mitte kambale teismelistele pidutsemiseks.... ja meie peale on NII palju kaevatud, nii et kui me praegu oma laudadega sinna oleks sadanud, siis oleks meid esiteks ära aetud ja teiseks korter võib-olla isegi ära võetud...) Niisiis oli meie plaan oodata kuni omanik ära läheb. (ta ei ole tavaliselt eriti kaua.) Ootasime ja ootasime. Külm oli. Mõtlesime, et teeks midagi huvitavat, et noh nii igav poleks. Ja mängisimegi siis oma toolide-laudade-madratsite otsas seda mängu et peab järjest ütlema bände, see kellel võimalikult kiiresti meelde ei tule või kui ta kordab bändi, siis langeb välja. "NIKI" "TERMIKAS" "eee aaaaa COLDPLAY" "JAAN TÄTTE" "MMM eeeeee EEE oota oootaa kohe koheee sssssSSÕPRUSE PUIESTEE" "eeedsadlkasdklsakdjklsadksd THE KOOKS"... Päris naljakad võisime välja näha seal kätega vehkides, naerdes ja bändi nimesid karjudes. Vahepeal käisin ikka suures lootuses tsegamas, et kas sinine vännn(omaniku's car) on äkki mysteriosly kadunud aga ka pärast kolme korda vaatamaskäimist, oli sinine vänn ikka omal kohal:(. Mängisime siis veel. Nüüd laulmisega. Et pead laulma esimest laulu mis pähe tuleb umbes 10 sekundit ja siis võtab järgmine uue lauluga üle. Haa, see oli lõbus. Aeg möödus kohe palju kiiremini. Olime juba pea-aegu tund aega seal passinud ja nagu juba tavaks sai, läksin ma tsegama. JA MA OLIN LIHTSALT NIII HAPPYYY KUI SEDA SINIST VÄNNI SEAL ENAM POLNUD!!! YUHUUUUU. Kolisime oma laudadega korterisse. Oi, nii mõnus oli. Panime Triinuga laua kokku. Nohh.......Kind of logisev siiski. Nii kõvasti kui saime keerasime need lauajalad sinna külge. We need some mutrivõti. Aga muidugi laud ise näeb väga perfect välja. Täpselt selline nagu ma ette kujutasin.  Panime valge laualina peale ja istusime laua viiekesi ümber. Oma kolm tundi istusime seal. Püromaanitsesime(nemad!!), rääkisime-RÄÄkisiIME-rääkisime, tegime plaane, viskasime naltsi ja sõime ära terve paki rõvedaid krõbuskeid mis kellelegi ei maitsenud. Aga me sõime ikka. Ja põletasime neid. Küünlavahast tegime geelküüsi ka!!!:D Väga, väga mõnus oli. Siis mingil hetkel kui kell oli umbes viis, leftis Piltchik. Jäime neljakesi ja järsku tabas kõiki selline ommgg-siin-on-praegu-täiega-creepy-olla, kutsume vaime välja!!!! OLKS-TOLKS!!!!! Triin oli sellel ajal väljas, vist saatis Pillet or something ja meie, MEID tabas järsku HULLEM creepyness. KEEGI KOPUTAS UKSELE!!!!! Muidugi me teadsime, et see on Triin, aga ometigi me jooksime teki alla, karjusime, kiljusime,

tõmblesime ja samal ajal naersime... Lõpuks tuli kellelegi mõistus pähe ja me tegime ukse lahti. Nojah, Triin mis Triin. Siis istusime ringi ja Annu hakkas oma teloga erinevaid vaimude väljakutsumisviise guugeldama. Noh, proovisime umbes 45 minutit Zaatanaid ja VALGeID daame ja VALGEID VAIME(ta korraks kustutas küünla.. okei, ma tean et see oli mu tekk aga...), bloody marysid ja noh mis see põhi tüüp oligi...Aa Lucifer. Vaheapeal oli väga naljakas ja vahepeal kind of creepy. Kui kell sai kuus pidid Annuh ja Triinz prantsasse minema ja meie Getteriga läksime trollnõi bushiga koju. Olime väga ingliskeelses-randomis meeleolus.  

Okei, enough. Tänase võtaks lühidalt kokku nii, et kool-kool-kool-kristiine-jysk-kleepuvad põrandad-ja-kadunud-annamai-superbox-väikeh-nagi-sölgieämbri-laterna-ja-süütevedeliku-ost-krõpzud-korteravecannz-talking-nagi-yles-kruvimine-plaanid-kodu.

Ma nagu ei kujuta ausalt ka ette, kes seda kõike siin lugeda viitsib aga tõesti, see päev oli VÄGA sündmusterohke ja mul jutt jookseb nii et jah. Einoh, endal on mul muidugi väga põnev neid seiklusi tagantjärele lugeda niiet jah. Nii kaua kui mul jutt jookseb, postitused lühemaks ei jää.

Tsaukarid!