Ma olen juba viimased neli päeva maailma kõige ilusamaid ja värvilisemaid ja paremaid unenägusid näinud. Isegi mitut lucid dreami. Ma muutun unes oma käte vaatamises aina paremaks.(no see on see värk, et kui sa suudad unes meenutada, et sa pead oma käsi vaatama, siis sa näed et need on veidrad. tavaliselt on kas üks sõrm ära, või need on paistes või sinist värvi ja siis sa getid ära, et tegu on unega ja sa võid oma unenäo ise imagineda ja lucid dreami kogeda) Need on kohe nii head ja toredad, et no mitte kuidagi ei taha ärgata. Ja kõige parem on see, et kui ma üles ärkangi, siis võin ma vabalt silmad uuesti kinni panna ja neid edasi näha... Imelik.
Minu vaheaeg on olnud siiamaani kurb ja alandav, veidike dramaatish, aga peamiselt alandav. ajkdjskadaksad MIKS on olemas sellised asjad nagu katsed?!????? MIKSMIKSMIKS.
Katsete-eelsest ajast nii palju, et olime Annuga väga tublid ja õppisime mitu päeva........RAAMATUKOGUS. Millest polnud tegelikult no mittemingisugust kasu, aga siiski. Üldiselt, mida lähemale need katsed tulid, seda lambisemaks kõik muutus. Mäletan kooliaasta alguses, kõik oli kuidagi dramaatish. Noo üheksas klass omg kAtSeD eksamiD -nüüd-hakkan-õppima-imidž-. Aga mida rohkem aega mööda läks, seda vähem ma õppisin. Ma mõtlesin, et kõik saab kuidagi teistmoodi olema, et ma... ma ei tea noh, võtan ennast kokku või midagi ja et need katsed on hoopis teistsugused või kuidagi... Ja siis oli kaks kuud katseteni. Kõik ainult rääkisid ja rääkisid nendest. AINULT nendest. Ja siis oli kuu aega katseteni ja kõik jälle rääkisid ja rääkisid ja küsisid üksteistelt väikese paanikanoodiga "ouu kas keegi on üldse midagi juba õppima hakanud, kas keegi nagu õpib nendeks, kas nüüd on õige aeg nendeks õppima hakata"... Ja siis hakkas märts ja ka märsti alguses olid kõik veel paanikas ja ei suutnud väga endale teadvustada, et need dramaatishhh asjad hakkavadki nüüd kohe. AGA kui oli kolm päeva katseteni, ei rääkinud enam keegi eriti katsetest. Kõik olid nagu oma saatusega leppinud ja alla andnud. Või pigem, minu puhul, täiesti pohhuistlikeks muutunud.
"Noh nojah, mis siis ikka, homme on katsed... okei siis... tuleb mis tuleb"
Ja 18.märtsil, reedel, olidki esimesed katsed. 32.kooli omad. Alguses oli kõik lihtsalt... TOHUTULT naljakas. Trolli pealt mahatulles nägin kohe umbes seitset koolikaaslast. Liisi, Pille, Kuri...või oli ta siiski Muri:D:D:D jne... Kõik olid nagu sellises ouuuu rahvaaaas-meeleolus. Keegi ei teadnud kuhu minema peab ja kõik naersid vahetpidamata. Külastasime MAXIMAT. Siis millalgi jõudsime kooli, meid jaotati klassidesse ja kõik hakkaski pihta. Ma olin nagu what the fuck, kas nii ongi. Nüüd hakkavadki katsed. Kuidagi ERITI lambine. Üks sõbralik tädike pani kõigile lehed lauale ja ütles, et me ei vaataks neid. Muidugi vaadati.:D Ja siis ta ütles, et kalkulaatorit ei või kasutada. Muidugi kasutati. Sest see kõik oli nii lambine. Ja veider. Ja üldse mitte selline nagu ma olin ette kujutanud. Vahepeal helises tunnikell, milleks oli... "in the mood". Naersin. Katsete ajal jõudsime veel Liisiga isegi vastuste üle arutada. Katsetest ise, siis need olid sellised... Labased. Mitte ükski ülesanne polnud läbimõeldud, kõik asjad olid kuidagi veidrad. Näiteks eesti keele testis pidi teise sõnaga kasutama selliseid väljendeid nagu "ERITI LOLL", "KITS KÄRNERIKS", "KUKK SÕNNIKUHUNNIKU OTSAS", "AEGA SURNUKS LÖÖMA" "ERITI IGAV"... Noh, labane või veits imelik nagu. Inglise keeles oli mingisugune raske tekst, kuhu pidi lünkadesse sõnu vahele panema. No see oli ka suht challenge. Aga muuga sain vist enam-vähem hakkama. Peale katseid olid kõik hästi äksi täis. Arutasid ja kõik oli selline UkjakdsadasUuu-nouu-drammmaaatishhh-mis-me-just-tegime-nagu. Pärast istusime veits mäkis ja siis läksin ma koju, et VHK tutvusuuring ära täita. Õõõõõ, see oli jube tüütu. Ma ei saanud seda täita lambiselt, sest mu kõige kõige suurem soov oli...
Või siiski on, aga kuna ma olen juba täiesti lootuse kaotanud, siis oli, sinna sisse saada. Aga mul polnud üldse aega, et süveneda ja ma kuidagi ei osanud arukalt kirjutada. Kõik mis ma sinna kirjutasin kukkus kuidagi meeleheitlik
"no-paluuun-ma-ju-niiiiiiiiiiii-tahaaaaaaaan" välja. Aga noh lõpuks, pärast nelja-viit tundi pusimist, saatsin ma selle ära. Ma ei kontrollinud isegi üle, lihtsalt vajutasin nupule.
Järgmisel päeval olidki VHK katsed. Siis oli kõik juba pisut dramaatilisem. Selline THIS IS IT, kõik on minu kätes-feeling oli peal. Astusime värisedes klassi sisse ja kõik hakkas jälle peale. Seekord oli kõik palju-palju läbimõeldum. Noh et ühe kooli inimesed ei tohtinud üksteise lähedal istuda jaaaniiiiedasi.
Katsed olid... Rasked, väga rasked. Inglise keeles kahtlesin väga paljudes, eesti keeles oli väga nipikas komade ülesanne ja mata oli lihtsalt midagi... VÕIMATUT. Tegin esimese ülesande (võrrand) ära ja mõtlesin, et polegi nii hull. Aga nii kui ma nägin järgmisi ülesandeid, olin juba pisaratega võitlemas. WTF, kuidas ma possibly PEAKSINGI neid oskama??? MisASI see on??? vahepeale paar KEEMIA ülesannet. NO WHAT. Ma olin täiesti desperate. Vaatasin seda kella ja mõtlesin, kuidas mu VHK võimalus mul nii lihtsasti käest lendab. Ma üritasin neid teha, ÜRITASIN, aga need olid lihtsalt nii võimatud, et... Ma poleks neid mitte mingisugusel juhul teha osanud. Nii et vähemalt ei tekkinud pärast mingisugust AAA JAJAJAAA NOUUUU MIKS MA NII EI TEINUD-momenti ja ühesõnaga no regrets. Veidike lohutav oli see, et mitte keegi mu tutvusringkonnast ei saanud nendega hakkama. Veidike lohutav. Aga ma olin ikkagi terve päev väga masendunud ja õnnetu. Mul oli mu võimalus. Miks mulle pole antud mataolümpiaadigeeniuse aju? Kõik mis ma tahan, on lihtsalt sinna kooli sisse saada.... Pärast läksin Solarisesse ja raiskasin tuimalt kogu oma järele jäänud kuuraha Ben and Jerry'se jäätise peale. See oli liiga kallis, aga ma ei kahetse. I needed that.
Esmaspäevasest, nelja-kooli katsetest (inglise kolledž, reaal, 21. ja gag) ma isegi ei räägi. Järjest alandavamaks läks. Lihtsalt kaotasin lootuse. Nutsin ja naersin korraga, kõik oli lihtsalt... Halenaljakas. Füüsikas ei teinud ma midagi. Matemaatikas ühe ülesande. Valesti. Inglise keel oli lihtsalt midaiganes nagu, ma pole elu sees midagi kuskil NII lampi pannud. Aaa paneks nüüd A paneks nüüd B... Ja eesti keel oli ka lihtsalt... RASKE! Peale seda tuli prantsa, kus viibis meid klassis neli. Mina, Mammu, Eliisa ja Mari-Liis Viisma. Me lihtsalt naersime. Sest see oli nii tobedalt raske ja nõme ja me ei saanud mitte millestki aru. Mul paluti kõige tagumisse pinki istuda, sest ma lihtsalt ei suutnud omaette naermist lõpetada. Mu telefon helises vahepeal. Ja ühesõnaga ka sinna testi kirjutasin ma suvaliselt paar valet asja ja marssisin lihtsalt minema. FUCKING MASENAV!!!
Pärast olime Joanna ja Greteliga veel linnas. Valasime oma masenduse mäkis välja. Ja järsku muutus kõik masendavast lihtsalt niiiiiiiii "EI HOOOOLIII"-naljakaks. Me lihtsalt unustasime need kohutavad katsed ära ja olime ülevoolavas naljatujus. Kõik oli kuidagi nii naljakas ja jutt jooksis nii mis hirmus. Ma isegi ei mäleta mida me tegime aga koju jõudsin kuskil seitsme paiku vist.
Siis millalgi olid veel Westholmi katsed. Mis olid lihtsad ja lambised. Aga see direktor on küll üks rumal naine. No kohe nii rumal, et ma tabasin kohe ära. Peale katseid istusime tükk aega Joanna ja ta sõpradega kohvikus. Mingisugune mitu-mitu-mitu tundi kohe. Nii lõbus ja tore oli. Nagu Joanna ütles, et no mõndade inimestega lihtsalt on niiii mugav ja on koguaeg millestki rääkida. Ma isegi ei mäleta millest me rääkisime, aga kordagi polnud igav ja mitte naljakas. Kui me lõpuks, pärast mingisugust kolme-nelja tundi, sellest fäänsist kohvikust ära läksime, siis tundus nagu me oleksime kuskil teises dimensioonis. Kõik olid kuidagi nii kaugel ja meil kõigil oli HÄSTI veider feeling. Selline wordscannotexplain. Ma jälle ei mäleta mida me tegime, aga koju jõudsin millalgi õhtul.
Ja noh, sellega mu katsete saaga vist lõppebki. Kuigi mul pole mittemingisugust pingelangust. NO MITTE MINGISUGUST. Mõtlen konstantselt oma tulemuste peale ja kujutlen juba ma ei tea mitmendat korda, kuidas ma sinna sisse login ja näen et ma sain füüsikas 9 punkti ja et mind ühelegi vestlusele kutsutud pole. Mis on VÄGA reaalne. Kust ma neid punkte üldse saama peaksin, kui ma sinna midagi ei kirjutanud...
Peaks ikka igaksjuhuks nõmme gümnaasiumitesse ja mustamäe gümnaasiumitesse ja igast kaakide koolidesse ka katsed tegema.
Head Halba aega! Ja palju õnne Ann.
Ja paar mina-siin-niisama-poseerin pilti.
IAMX- SPLIT IT OUT
