After every party I die

Reedest nii palju et hakkan karsklaseks (i mean it) ja laupäeval (täna) leidis aset kõige kohutavam kogemus mu senise elu jooksul. Matus oli...Kirjeldan oma emotsioone selles järjestuses nagu need olid.

Lihtsalt kurb-tahaks et see läbi saaks-appi kirst on lahti-ma ei taha vaadata-ŠOKK!!-ŠOKEERITUD-MIKS TA SELLINE ON????!!!-SEE ON NAGU ÕUDUSFILM-HÜSTEERIAS-PAANIKAS-VÄRISEDES-NUTTES-LAHINAL NUTTES-MA EI SUUDA SIIN OLLA-tuim(7 tabletti hakkasid lõpuks mõjuma)-näljane.

Ma tõesti loodan, et ei pea midagi sellist enam kunagi nägema ja et selline nädal enam kunagi ei kordu.

Päikest!

Ja laulu koha pealt siis sellisteks päevadeks on Indigolapsed- Lumeingel repeat'i peal suhteliselt sobiv. Ta hääl on lihtsalt nii puhas ja siiras ning sõnad on lihtsalt võrratult, võrratult ilusad. Ta kuidagi paneb eesti keele nii maagiliselt kõlama, nagu olekski maailma kõige ilusam keel.

Uinuvate hingede ümber emban su vaikuse auru. Kullake, kas sa kuuled kuidas lumi langeb?

Fall into nothingness

Tsau!

Tuju? Mitte just parim, aga parem, seda kindlasti.

Laul? Blue Foundation- Bonfires.

Koht? Oma kodu, suures voodis suure paksu teki all.

Niisiis. About past days... Mis siis öelda? Koolis, mm... On ikka päris masendav, olgem reaalsed.

Noh, istutakse ikka Henri pildi juures, nutetakse ja süüdatakse küünlaid. Ollakse veel päris elutud, aga jah, asi on kindlasti parem. Eile oli päris kurb. Muusika tunnis hakkas õpetaja nutma ja siis ka...noh...mõned...teised...veel. See oli nagu niimoodi, et pidime laulma Youtubest (noh as usual), aga me lihtsalt ei saanud ühtegi laulu valida. Nagu mitte ühtegi. Kujutate ette või? Lihtsal eii saanud. Sest kõik laulud meenutasid midagi ja tõid mingeid seoseid. ERITI SEE VIIMANE!!! VÄGA HAIGE!!!!!

Ja noh siis me lihtsalt istusime vaikides ja omaette nohisedes terve tunni. Ja täna, meil...Okei, tegelt jah, aitab sellest nüüd.

Nii, but what about me? Mina sain Ipodi. LÕPUKS. Pisut veider värvitoon aga I don't mind. Ja noh, täna Prantsa tunnis mõtlesime, et kellel meie klassist on Ipodid ja hakkasime esimesest reast vaatama.

"Ipod, Ipod Touch, Ipod, Ipod, Ipod, Ipod, Ipod, Iphone, Ipod, Ipod, Appi....Okei tal pole, Ipod, Iphone, Ipod Touch, Ipod Touch" jne jne jne. Pigem küsida siis kellel EI OLE Ipodi.:D

Lõpuks oligi vist ainult 5-6 inimest kellel seda pole. Uskumatu.

Täna oli toidutund.:D See oli nagu mässiv-mässamine. Mingi "Ou, meie ahjuplaat varastati!!!!" "Ou Merka kallas meie taignakausi põrandale ümber!!!!!" "Ouu saate händlitud???" "EIII!!!!!!!!!!!" "Emmm eeeee, kuhu see peaks käima, DIANA-DIANA, kuhu ma selle valan??????" "Eee...Ma ei tea, mis asi see nagu on? Meil küll selline polnud...Või nagu, mis asi see peaks olema??" And so on and on and on (Annu kas sa mõtlesid ka just sellele:D:D:). Ja peale seda rushisime ansambli proovi. "Te haisete nagu...Šnitsel."

Yes we did, actually.

Ja ma tegin LAST.FM'i kasutaja.(tegelikult juba septembris, nii et see statistika mis seal on, on mu itunesi mingi suvest saadik kuulatud laulude põhjal, nii et ärge üllatuge kui te leiate sealt midagi, mis mulle praegu üldse peale ei lähe) Kui kedagi huvitab. ANYBODY????? ANYBODY??? ANYbody....anybod...y? annyy..bo-......(arglik-ära-vajuv-imidž-jyski-style)

Ja mainiks veel, et täna oli Mumford and Sons väga populaarne. Kõigepealt käpib Laura mu Ipodi ja on nagu Issaannnddd ma nagu ARMAASTTTANNN sedaaa, ma pole ammu mingisugust bändi niiii palju armastanud!!!!!!!! Ja ma avastasin selle tänu sinule!!!" Ja siis läheb üks tund mööda ja tuleb Pille ja on nagu "Mulle HULLULT meeldib üks laul aga ma ei tea mis selle nimi on..." "Aga ümise!" "Ma ei oska seda ümiseda ka..." "Aga PROOVI!" (ümiseb midagi ebamäärast) "Mumford and Sons- White Blank Page?"

"Ma ei tea..." (lasen talle laulu) "JAA!!!!SEEE!!APPI!!!!"

Pille ütleb:

ma vihkan ennast aga ma kuulasin reaalselt KOGU PÄEVA seda ühte laulu :D:D:D

Jah, selleks oli Mumford and Sons- White Blank Page.

TSAU! Täna on kolm Grey Anatoomiat. (muidu on kaks iga päev!!!) Don't miss. Nii et ma lähen nüüd.

(All we can do is) Keep breating

Duu-duu-tu-tu-tut-tu...Puhka rahus Henri Andreas.

Tänane päev oli lihtsalt...raske. Mul pole kunagi raskemat, nutusemat, kurvemat, kohutavamat, šokeerivamat...mida kõike veel koolipäeva olnud. Oleksite te vaid näinud mis täna seal toimus..Kõik kas vaikisid süngelt või nutsid hüsteeriliselt. Ja ma ei viitsi sellest siia isegi kirjutada...See on lihtsalt..

See ei jõua veel kohale, ja mul on tunne nagu ei jõuakski kunagi. Et inimene on ühel päeval, ta räägib ja naerab ja elab ja on õnnelik ja temast hoolitakse...Ja järgmisel hetkel poob ta ennast üles ja siis teda enam pole. Kuidas selline asi saaksi üldse kohale jõuda? Me ütleme küll neid sõnu, me ütleme "Puhka rahus" ja mälestame teda ja käime tema pildi juures ja nutame selle kõige pärast, aga...See pole meile kellelegi veel päriselt kohale jõudnud. Sellised asjad juhtuvad ju kuskil kaugel, mitte minu koolis, inimestega keda ma tunnen. Need juhtuvad Ameerikas, kaugel, kuskil teises koolis, kaugel-kaugel minust. Sellised asjad ei juhtu Henriga. Ja sellistel hetkedel ma mõtlen, et miks MIKS ometi miks ei võinud ma kordagi talle midagi head öelda, miks ma ei võinud temas head märgata... Nüüd tagasivaadates oli ta toredaim poiss maailmas. Oh, kui vastik on öelda "on" asemel "oli".  Miks miks miks miks?

Oleks on üks paha poiss küll.

Ja siis on veel need debiilikud, need JOBUD, need alaarenenud vastikud eluta, rõvedad-koledad-taktitundeta, ilma mingisugusegi austuseta tüübid, meie kullakallid klassivennad, kes teevad sellel samal päeval nalja...SELLISTE ASJADE KOHTA NAGU ENDA TAPMINE!!!!??? Mul pole lihtsalt sõnu.

Ja mäletate, ma rääkisin teile ju sellest filmist, rääkisin ju? Sellest "Minu Enesetapp"- filmist. Peale selle sama filmi vaatamist G5 filmiõhtul, sellel samal reedel läks täiesti purjus Henri-Andreas Vaiksoo koju, olles eelnevalt läinud lahku oma pruudist, ja poos ennast üles.

Mis maa see on?

M.A.S.H theme- Suicide Is Painless. Jah, kolmadat korda minu blogis.

Kes kurat mõtleb sellise laulu välja?

Jobu.

Never miss a beat!

TSAU!!!! Ma tulin siia ainult veidikeseks, et mainida ära paar asja:)

Ma muidu leian dubstepi veits... igava Või noh ma ei oskagi öelda, igav pole hea sõna, aga ma ei kuula seda eriti. Või tegelt, ma ei teagi miks ma seda ei kuula...See on kuidagi minust mööda läinud, ma pole selle vastu eriti huvi tundnud vms. Ainult mõningad üksikuid on mu itunesis.. Nii, milleni ma nüüd välja tahtsin jõuda on see, et NEED kaks remixi on täitsa normal beat'id. Vahelduseks on ju täitsa mõnus midagi muud ka kuulata:)

Blue Foundation - Eyes On Fire (Zeds Dead Remix)

Ellie Goulding - Starry Eyed (Jakwob Remix)

Kirjutaksin veel, aga pean õppima hakkama. Lihtsalt täna olen terve päeva Itunesit korrastanud, lauludele igalt poolt speissi säästa üritanud (panin kõik pildid ja asjad mis pole muusika oma teise arvutisse:D), PALJU uut muusikat avastanud, last fm'is chillind ja muud sellist.

Mainiksin ära ka maailma kõige lahedama Youtube' kanali mis ma leidsin. See on tõepoolest ELU avastus. Kui te sellest kuulnud pole siis checckkige kindlasti ära!!!!! See on... trummipõrin...

WATCHLISTENTELL. See on selline kanal, kust võib leida erinevate Inglismaa kas siis avastamata- või mitte nii avastamata talentide selliseid live esitusi Londoni ilusates paikades. Ääretult heahuvitavuusjapõnev muss, ilusad inimesed ja üldse see kvaliteet ja kõik, te armute nendesse kohe kui vaatate, nii et vaadake!!!:)

TSAU PAKAA!!!

Night. A friday night. Is the only thing that's left for my life

Ja siis sai fotokas tühjaks...

Nojah. Siiamaani rääkisid pildid enda eest. Ja see oli ainult algus, sest õhtu oli alles ees. Niisiis, nagu te piltidelt näha võisite, olime me väixxe crew'ga SooS. Kell võis olla mingisugune viie kuue vahel ja väljas oli imekombel täiesti MAAAGIIILINEEE valgus. Kõik oli oranž, kollane, päikseline, valge... Niisiis ei suutnud ma seda võimalust kasutamata jätta ja grabbisin keelust hoolimata profika endaga kaasa.What a good idea!! Istusime siis veidike korteris. Nagu tavaliselt, lollitati, mängiti kaarte, rolliti jointe, räägiti ja klõpsutati pilte. Kuna Anna-Mail ja Triinul olid õhtul plaanid juba ees (Annu sõbrantsi sünna Salvadoris), Sillu ei saanud vanematelt luba ja selgus, et mingisuguse Tairi(kes osutus üheks rämedaks jobuks) pidu, kuhu Brigitte, Pille ja Doris pidid minema, oli omadega KLOOGALE kolinud, siis olimegi me neljakesi kinda lostinud ja plaanitud (cmon KLOOGALE?????!!!). Või noh, kolmekesi, sest Brigitte oli haige ja poleks nagunii kauaks jääda saanud. 

Nii, kui kell sai seitse või midagi sellist, veenis Brigitte meid Pillega G5 filmiõhtule tulema. Väga huvitatud ma sellest küll polnud aga otsustasin et nooooo mis mul muud ikka teha on ja läksin kaasa. Kõndisime siis bussipeatuse poole ja äkki tabas meid mingi AgaTavaiiiTeemeÄRAAA-hoog ja kuhugi Kloogale minek tundus täiesti PerFect super TAVAIIKKSS teeme ära-superHea'ks ideeks, sest Pille isa JUHTUMISI oleks saanud meid sinna ära visata, sest ta läks ise ka Kloogale. Random, don't ask. Siis olimegi väga TAVAIII POHHUI ET ME MITTE ÜHTEGI INIMEST SEALT NÄINUD POLE JA ET SEE ON KLOOGAL JA TEGELIKULT OLEN MA ÜLDSE GETTERI JUURES TÜDRUKUTE ÕHTUL- TUJUS. Noh muidugi ilmneb sellistel hetkedel ka probleeme. Selgus, et Brigitte ema ei lubanud Brigittet sinna Kloogale ja kuna Brigitte oli ainus, kes sealt kedagi teadis, siis mõtlesime, et vaevalt nad oma nelja poisi-ja-ühe-tüdruku-peo-gängi kolme võhivõõrast girli tahavad. AGA, selgus et TAHAVAD!!!!! Rõõmsas tujus kiirustasime Reaalkooli. Ma räägiks sellest filmist väga pikalt ja laialt ja deebilt ja mittedeebilt ja räägiks ka neist kõikidest inimestest keda ma seal nägin (gag,reaal,pranzuzelyts, 21, tik- KÕIK 8-12 klassi tüübid. ja noh, enamus inimestest kellega ma suhtlen ja keda kasvõi nägupidi tean, KÕIK nad käivad põhiliselt nendes koolides, nii et otsustage ise), aga ma lihtsalt eiiii viiiitsiiii. Ma just seletasin seda kõike jontsik pontsikule, ja see venis VÄGGGAA pikaks. Aga noh, lühidalt kokku võttes oli see üks päris kole film.

Seal polnud midagi ilusat. See oli nii reaalne kui üks asi saab reaalne olla, midagi polnud ilustatud. 16-aastase süütu, loneri, friendlessi ja munnide vanematega poisi mõttemaailm(TA OLI NIIIII KENA JA ARMAS JA KUUM, KUIDAS TA SAI LONER OLLA???), igasugused rõvedused ja kena tüdruk, kellega ühendab neid see, et neil mõlemal on soov ennast tappa ja seda kõike filmida. Alguses oli see pigem naljakas ja mitte tõsiseltvõetav ja siis poolepealt muutus yberdeebiks. Tuli üks sündmus mida ÜLDSE kuskilt tulemas ei näinud. Ja kui ma siis kui see deebiks kätte läks, TERVE aeg nuttu NIIMOODI tagasi hoidsin, siis selle koha peal ma enam ei suutnud. Yes, I bursted into tears. Pisarad voolasid, aga vaikselt. Suutsin ennast vaos hoida. Aga see läks aina hullemaks. JA HULLEMAKS!!! SEE OLI KÕIGE KURVEM ASI EVER!!!!!!!!!!!! Ja siis kui üks peategelastest, kes sulle selle ajaga nii südamesse on suutnud pugeda, KÕIGE kurvemalt enesetapu teeb ja tema lover PAAR MINUTIT HILJAKS jääb, vot siis, VOT SEE OLI KOHT KUS MA TAHTSIN LIHTSALT NUTTA RÖÖKIDA!!!! KÕVASTI RÖÖKIDA!!!! Ma pole midagi NII kurba juba ammu näinud. JA OI EI, see polnud veel kõik!!!!!!!!! Mäletate, ma kirjutasin mingi eelmisel kuul või midagi ühest maailma kõige creepymast laulust, mida ma reaalselt KARDAN.... JAAAAA, SEE OLI SEAL, SELLE MAAILMAKURVEIMA KOHA AJAL!!!!(that suicide is painless, and brings so many changes...and I can take or leave it, if I please.....and you can do the same thing, if you please). Ja kogu selle jutu püänt on see, et MITTE KEEGI TEINE EI NUTNUD! Ma olin nagu WTF how can that be even possible??? Okei, ma saaks aru kui keegi ei nutaks sügavasti "Robin Hood"i lugedes (mina nutsin), aga SEE, see pole lihtsalt võimalik. Okei, ma rahunen. Aga, seriously guys?!!!

Jahh, nagu te näete, on see minu ettekujutus siis lühidalt paari sõnaga filmi kokku võtmisest:D:D.

Okei, postitus kisub liiga pikaks jälle, ÜRITAN siis lühidalt teha. (and that's not easy) Ühesõnaga peale filmiõhtut pidime Pille isa ootamise ajaks mingisuguse tegevuse leidma. (Pille isa pidi tulema kella 11'ks)

Ostsime igaksjuhuks veini, kui seal ei peaks juhuslikult juua olema(sellega on ka üks pikk lugu rääkida tegelt) ja läksime Pille poole. Tegime kohvi, vaatasime klassipilte ja kuulasime muusikat. JA siis kõige viimasel hetkel helistas see jobu Tairi ja ütles et ta ei taha meid sinna. OKEI SIIS!!! OKEI!!!! SERIOUSLY???!! Me olime nagu MINEKUvalmis. Ta ilmselgelt mängis seal nelja kuuma poisiga pudelit, olles ise paks tüüp alaväärsuskompleksidega:D:D(okei ma ei tunnegi teda at all aga juttude järgi) ja ilmselgelt tundis väikest konkurentsi or something...:D ÜHESÕNAGA olime me jälle lostind ja plaanitud. Mõtlesime siis mida teha ja lõpuks jõudsime otsusele, et korteris ikka midagi toimub ja läksime sinna. Oppa, leidsime eest mingi päris normaalse suurusega gängi. Olime rahulikult seal, rääkisime inimestega, jõime ja SIIS nad leftisid. JA ME JÄIME JÄLLE KOLMEKESI!!!!! Täiesti lootusetu. Mõtlesime siis et aa pohhui, kolmekesi võib ka lõbus olla. JA OLIGI!!!! Rääkisime-rääkisime-rääkisime(noh, pisut piinlik su ees Pille kui ma (ja ma tean et ma rääkisin) midagi lolli rääkisin..:D). JA olime HÄSSTTIII täis. Ja siis kui me seal HÄSTI täis olime, sadasid lambist sisse Annu ja Triin kahe Joosepiga, Anna, siis üks Rainer ja ka Hanna-Triin ja Alari. Kuulge, works for me. Väga väga lõbus oli isegi.

Ja täna vaevlesin ma suure pohmelli käes + unepuudus(neli tundi sleepi lasta....:(). Läksin siis saapaid ostma ja vaatan WTF kes mulle vastu tulevad- muidugi Pille ja Doris ja Getter:D:D. Ma isegi ei ürita enam imestada selle üle kui väike Eesti on. Valisime mulle saapad. Kõik olid tuimad ja väga pohmellised:D Õhtul tahtsin ka midagi teha aga emps ütles, et ta läheb ise välja ja ta mingi ei taha et Roob üksi kodus oleks....Nojah, polnud mingit mõtet vastu vaielda isegi...Ja nüüd ma siis istun siin ja kirjutan seda. Ja miks mul on jälle tunne, et see on üks hästi pikk postitus:D Mis teha, elu on huvitav!!!!!!!

Aa ja mind on terve päeva muusikalises mõttes saatnud Nelly Furtado. That's called nostalgia. Eiieii, mitte see Nelly Furtado- kes videodes väänleb ja Timbalandiga chillib, vaid see LIHTNE TÜDRUK kitarri ja blondide juustega, kes laulis selliseid laule nagu I'm Like a Bird ja Try... Why Do People Always Change Themselfes To Fit In...

TSAU!!

Kolm tüdrukut, üks laud, neli lauajalga, madrats, tool ja ühistransport

SORRI MA NAGU TÕESTI EI TEA MIS MUL HAKKAS, AGA SEE POSTITUS ANNAB JUBA MINGI LÜHIKESE RAAMATU MÕÕDU VÄLJA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!:D:D:D

Tsau tsau tsau!!!!! Minu elu tiksub praegu täitsa lõbusas rütmis. Räägiks siis "veidike" eilsest päevast, mis oli kõike muud kui igav:D Nii, hommik algas kirjandusega, mille ma kuidagi kuidagi survive'itud sain. Sellega meenub kohe see meie klassi väga rändom plaksutamis-teema. Kohutav. Ja seda juhtub KOGU AEG!!!!!! No, kujutage ette...On matemaatika tund. Noh, tund nagu tund ikka. Timmermann räägib mingisugusest majanduse olümpiaadist. Keegi ei pööra erilist tähelepanu. Siis küsib Timmermann, et kes sellel olümpiaadil osaleda tahaksid. Osad tõstavad käed. Noh, tavaline. Siis küsib keegi, et kas see on tundide ajal. "Jah, see on tundide ajal." Mõned käed, eesotsas muidugi Mari-Liis Viisma'ga(ohh tundidest saab ära, pohhuiii, osaleme!!!!!!!!!) tõusevad juurde. Ja siis küsib keegi, et mis tundide ajal see on. Timmermann ütleb, et kolmanda ja neljanda tunni ajal. "Mis tunnid need on?" "Ajalugu ja ühiskond!". Ja kolm aknapoolset pinki lihtsalt hakkavad karjuma ja plaksutama. Ja PLAKSUTAMA!!! JA KARJUMA!!!!!! Ja uksepoolne rida(täiesti meie, normaalsete crew käsutuses + ets & joh)  täies koosseisus on lihtsalt..Noh, kujutage ette ühte hästi suurt facepalmi. Ja nüüd kujutage ette sellest palju facepalmimat, MAAILMA suurimat facepalmi...Vot seda teeb uksepoolne rida. Täiesti speechless, -issand-jumal-mul-pole-lihtsalt-sõnu-samas-naerdes-kui-absurdne-ja-facepalm-see-on-imidžis. Täpselt samamoodi juhtus siis kui lund sadama hakkas. Keemia klassis. Keegi ütles, et lund sajab ja kõk hakkasid plaksutama ja karjuma. JA JOOKSID akende juurde. Ja olid ekstaasis!!!!!!Nagu. Lihtsalt. MIKS???!!!?

Ja noh ka siis kui öeldi, et üks kirjandus VÕIB-OLLA jääb ära, juhtus nii. Neid kordi on veel ja veel...

MIS TOIMUB nagu? Okei, back to buisiness. (I've got a feeling that it's gonna be one hell of a pikk postitus).

Niisiis, peale kirjandust tuli keemia. Enne seda helistas Getter klassijussile, et pilte kätte saada. Keemia oli juba alanud ja äkki sajab Getter sisse, PILTIDEGA!!!! Appiii, kõik läksid nii ähmi täis. Sadly, bad-bad-BAAAD Soika ütles, et me saame need alles tunni lõpus kätte. Need olid reaalselt maailma kõige pikemad 45 minutit mu elus. Seriously. Ma ei suutnud keskenduda, ma vaatasin kella, siis vaatasin neid avamata siniseid pildiümbrikuid, siis jälle kella, siis jälle siniseid pildiümbrikuid, siis kella, siis korraks soikat, siis jälle kella ja nii edasi ja edasi ja edasi. Noh, ma polnud ka ainus. Mammu ütles et tal on liblikad kõhus ja noh...enamvähem kõik olid väga, VÄGA OoTuZäReVil. NIII kui need maailma kõige pikemad 45 minutit lõpuks kuidagi läbi said, saimegi pildid kätte. Ma südamest, SÜDAMEST, pöidlad pihus lootsin, et ÜKS aasta need ka MUL õnnestuvad. Ja guess what??!!! I MADE IT!!!! FOR THE FIRST TIME!!! MA SUUTSIN JÄÄDA NORMAALNE!!!!!!!!!!!!!!!!!! LÕPUKS!!!!!! MA SIISKI SUUDAN!!!!!

No vaadake vaid. You must admit, et meie klassis käivad ikka VÄGA ilusad tüdrukud:D Eks? Üldse on ilus klassipilt. Keegi pole kole ega ebaõnnestunud. SUCCESS. Nii peale seda läksime happyface'idel kuhugi ma-ei-tea-mis-üritusele. Sinna saime me nii, et Pille küsis lampi, et kas me ei tahaks registreeruda kuhugi what-so-ever-karjääridega-seotud-üritusele, mis on tundide ajal. + me saame klassijussi poolt vabastuse. NOH, TAVAII, WORKS FOR ME!!! Niisiis läksimegi õpetajate majja, kus toimus "karjääride degusteerimine(??!!)". Mis siis tähendas ühe LOLLI blondi karjäärinõustaja konkreetset HÄMA kuulamist ("et siis selleks, et siis saada teada, kes te olete ja siis et kelleks te saada tahate, peate te siis vaatama enese sisse ja et leida selleks piisavalt ressursse, peate te vaatama just enesesse ja enda seest oma tõelise mina, oma kutsumuse leidma, et siis mis teile väga meeldib; ta rääkis vaheldua eduga TÄPSELT seda sama juttu ainult veidike teistsuguse sõnastusega TERVE aeg, lisaks kasutas ta igas lauses sõnu "et" ja "siis", mis oli ÄÄRMISELT häiriv.). Siis ühte venelast stiilis (kujutlge kindalsti juurde vene aksenti) "nuooh, gjumnaasjumis käisjn kuu aega. jaa sjiis leijdsn, et gjumnaasium pole mjinu jaoks jaaa tulingi siija noo..kustekasse. talljinna polytehnijkumji. jaa, väga hja kuool. jaa.. soovitan. õpin elektrijt. saamas olen uõpetaja, selles kuoolis....." Noh, nägime ka tema kõrval seisvat paberit käes hoidvad moosinäost tüüpi, kes nägi välja veits nagu see tüüp filmist "rokkiv kool":D:D. Ja ta oli lihtsalt NIIIIII moosinägu, et noh.... Ta nägu oli KOHUTAVALT NALJAKAS!! Nii naljakas, et me saime naerukrambid. Ainult tema NÄOST!!! Lihtsalt vaatasime teda ja surime naeru kätte. Et siis selline inimene. Siis oli üks blond tsikk, kellega oli mingi eel-story. Niisiis, Annu ja Triin teavad ühte tüüpi kes käib polytehnikumis ja tema klassivend on väidetavalt üks kolmekümneaastane nahkpükstes mees, kes on ABIELUS TEMA ENDA KLASSIS KÄIVA 19-aastase BLONDI TÜÜBIGA!!! Ja üks blond(veits mehelik) tsikk ilmuski sinna rääkima. JA TA OLI SELLE TÜÜBI, keda ANNU JA TRIIN TUNNEVAD KLASSIÕDE. JA TA KLASSIS KÄIB KOLM TÜDRUKUT!!!!!! Annu ja Triin tahtsid VÄGA küsida, et kas ta on abielus 30aastase mehega tema klassist:D Aga nad ei teinud seda... Aa ja siis lasti meile veel mingisugust videot(kooli tutvustav). Alguses oli noh ilma hääleta, niisama seda kooli filmitud aga järsku.... TAHA TULI MUSS!!!!!! JA siis ma sain naerukrambid. Ma lihtsalt PURSKASIN naerma. See polnud mitte lihtsalt taustamuusika, vaid see oli selline...Kuidas seletadagi, selline Sahlene-Runaway stiilis girlpower laul(ofcourse kohustusliku tuff-tuff modukaga lõpus). JA SEE OLI KUIDAGI NIIII KOOMILINE!!! Nagu...Miks peaksid kaks mees valima videot tehes taustamuusikaks sellise laulu? Nagu lihtsalt...MIKS? Me naersime terve selle aja. Jah. Nii, siis tutvustati meile veel Tallinna Transpordikooli (emm selle ürituse mõte oli tutvustada meile erinevaid koole, kus me sooviksime 10'das jätkata... noh, suht minu jaoks nagu:D). Seal olid ka sellised kaagi-imidzid. ("Noh gümnaasiumist ei tulnud midagi välja, sisse ei saanud...") Ja peale seda mõtlesime et aitab jamast ja leftisime. EHK SIIS, oi-oi...Me saime tunde skippida. (dramaatish) JA NAUTISIME SEDA TÄIEGA!!!! Niisiis. Kõigepealt külastasid Anna-Mai, Triin ja Reti mäkki. Nautides hiiglasliku money-flow võlusid lubasid nad endale MCNUGGET'sID (no vot siis peab tõesti suuuuuur money flow olema) ja KANA BURKSI!!! Kell oli umbes 11.00. Peale seda, otsustasime et peame asja käsile võtma ja nii kaua kuni seda money on, korterisse paar mööblieset soetama. Mõeldud-tehtud. Annu ja Triin olid juba ühes väga heas kasutatud mööbli poes käinud. Aga see oli sadly kolinud nii et me ei teadnud päris täpselt kus see asub. Teadsime et kuskil Sõle tänaval ta on. Aga Sõle tänav on pikk ja lai ja meil polnud aimugi, kas see oli 30 või 60 või hoopis midagi viiekümnega...Niisiis hüppasime 40 peale lootes, et see meid kuhugi viib. Ja viiski!!! Annu nägi aknast mingit maja ja ma ei tea kas sisetunne või ma ei tea misasi ütles talle et see on see maja JA OLIGI!!!!!!!! Hiiglaslik mööbliladu, otse sõle tänaval politsei jaoskonna kõrval. Täielik paradiis. Täies igasugust kola, vana mööblit, madratseid, laudu, kappe, erinevaid katkiseid toole ja muud sellist. Meie soovideks olid eelkõige laud, siis kööki kapp, paar tooli, vb mõni madrats ja vb ka diivani moodi asi. Noh, päris suured soovid arvestades meie transpordi(troll-buss-tramm)võimaluste ja noh, arvestades ka seda et me oleme kolm 15-aastast tüdrukut. Aga noh, HÄNDLIME ÄRA!!!! Nii me mõtlesime... Müüja oli kohutavalt tore ja me saime pmst 700 krooni maksnud laua 300 krooniga. Milline diil. Ja tooli saime kauba peale!!!! Ja korraliku madratsi saime ainult viiekümnega!!!! Leidsime ka ühe perfect kapi, aga mõtlesime, et selle ostame järgmine kord. Nii ostsimegi asjad ära. Ja NÜÜD tuleb üks HÄSTI HÄSTI naljakas seik. See laud...See laud oli hiiglaslik, ja raske...Kujutage pilti. Anna-Mai, Triin ja Reti. Anna-Mai ja Triin tassimas SUURT ÜMMARGUST lauda, Annul veel ühes käes taburett, Reti suure madratsiga, mille sees on NELI LAUAJALGA!!!!Pluss veel kolm rasket käekotti.Vot niimoodi, nii uhkelt, sisenesime me trolli number üheksa. JA SEE OLI VOT NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII NALJAKAS!!! Me saime lihtsalt NII palju veidraid pilke. Ma nägin välja nagu HÄSTI paks inimene. Mu käes oli rullikeeratud madrats mis mulle VAEVU-VAEVU kätte mahtus. Pluss need lauajalad (ja ka ma ise) kukkusid koguaeg mööda trolli laiali ja madrats lohises mööda maad. Ja Annu ja triin selle massiivse lauaga...TROLLIS!!! Kas te üldse kujutate seda pilt ette????!! Kas te üldse KUJUTATE??? PRICELESS!!!!! Nii siis komberdasime, naeru kätte surres trollilt maha. Annu ja Triin üritasid sobivad asendit laua kandmiseks leida. IGATPIDI proovisid. Lõpuks siis panid tabureti laua peale ja võtsid laua kahe vahele. Kõige naljakam asi maailmas juhtus siis kui me pidime teed ületama. Me olime nagu reaalselt keset teed, põles punane tuli ja me olime maailma suurimates naerukrampides. KUIDAGI suutsime selle tee ületada ja jäime saarekese peale. ANNUL TULI PISS PÜKSI NAERMISEST ja MU TOOLIJALAD LIHTSALT LENDASID IGALE POOLE!!!! No tõesti, midagi naljakamat pole. Siis kiirustasime järgmisele trollile. Jälle pälvisime hulga -issand-nad-on-maailma-kõige-imelikumad-inimesed-kas-pole-pilke. Ja tänu sellele et ma natuke kaugemale istusin, tundus nagu ma chilliks selle hiiglasliku madratsi ja lauajalgadega trollis üksi. LÕPUKS jõudsime Balti Jaama. Tahtsime minna veel trammile ja siis BUSSILE aga õnneks saime veits abiväge. PILLE ja GETTER joinisid meiega ja aitasid asju tassida, nii et läksime otse läbi balta korterisse. Rahulikult, hakkasime juba kohale jõudma, olime juba pea-aegu hoovis kui äkki Pille karjatab: "OMANIK!!!! OMANIK!!!!!!!!!!!! JOOKSEME!!!!". No MIKKSSS just nii???!!! Ta käib siin NII harva. MIKS just täna????!!!! Mina ja Annu lauaga, Triin madratsi, Getter tooli ja Pille lauajalgadega, niimoodi me jooksime siis natuke kaugemale, ühe maja kõrvale ja jäime seisma. (selgituseks siis neile kes ei tea, omanik ei tohi meid näha, sest me oleme temalt väga palju õiendada saanud. see korteri pidi olema noorpaarile oma pesakeseks, mitte kambale teismelistele pidutsemiseks.... ja meie peale on NII palju kaevatud, nii et kui me praegu oma laudadega sinna oleks sadanud, siis oleks meid esiteks ära aetud ja teiseks korter võib-olla isegi ära võetud...) Niisiis oli meie plaan oodata kuni omanik ära läheb. (ta ei ole tavaliselt eriti kaua.) Ootasime ja ootasime. Külm oli. Mõtlesime, et teeks midagi huvitavat, et noh nii igav poleks. Ja mängisimegi siis oma toolide-laudade-madratsite otsas seda mängu et peab järjest ütlema bände, see kellel võimalikult kiiresti meelde ei tule või kui ta kordab bändi, siis langeb välja. "NIKI" "TERMIKAS" "eee aaaaa COLDPLAY" "JAAN TÄTTE" "MMM eeeeee EEE oota oootaa kohe koheee sssssSSÕPRUSE PUIESTEE" "eeedsadlkasdklsakdjklsadksd THE KOOKS"... Päris naljakad võisime välja näha seal kätega vehkides, naerdes ja bändi nimesid karjudes. Vahepeal käisin ikka suures lootuses tsegamas, et kas sinine vännn(omaniku's car) on äkki mysteriosly kadunud aga ka pärast kolme korda vaatamaskäimist, oli sinine vänn ikka omal kohal:(. Mängisime siis veel. Nüüd laulmisega. Et pead laulma esimest laulu mis pähe tuleb umbes 10 sekundit ja siis võtab järgmine uue lauluga üle. Haa, see oli lõbus. Aeg möödus kohe palju kiiremini. Olime juba pea-aegu tund aega seal passinud ja nagu juba tavaks sai, läksin ma tsegama. JA MA OLIN LIHTSALT NIII HAPPYYY KUI SEDA SINIST VÄNNI SEAL ENAM POLNUD!!! YUHUUUUU. Kolisime oma laudadega korterisse. Oi, nii mõnus oli. Panime Triinuga laua kokku. Nohh.......Kind of logisev siiski. Nii kõvasti kui saime keerasime need lauajalad sinna külge. We need some mutrivõti. Aga muidugi laud ise näeb väga perfect välja. Täpselt selline nagu ma ette kujutasin.  Panime valge laualina peale ja istusime laua viiekesi ümber. Oma kolm tundi istusime seal. Püromaanitsesime(nemad!!), rääkisime-RÄÄkisiIME-rääkisime, tegime plaane, viskasime naltsi ja sõime ära terve paki rõvedaid krõbuskeid mis kellelegi ei maitsenud. Aga me sõime ikka. Ja põletasime neid. Küünlavahast tegime geelküüsi ka!!!:D Väga, väga mõnus oli. Siis mingil hetkel kui kell oli umbes viis, leftis Piltchik. Jäime neljakesi ja järsku tabas kõiki selline ommgg-siin-on-praegu-täiega-creepy-olla, kutsume vaime välja!!!! OLKS-TOLKS!!!!! Triin oli sellel ajal väljas, vist saatis Pillet or something ja meie, MEID tabas järsku HULLEM creepyness. KEEGI KOPUTAS UKSELE!!!!! Muidugi me teadsime, et see on Triin, aga ometigi me jooksime teki alla, karjusime, kiljusime,

tõmblesime ja samal ajal naersime... Lõpuks tuli kellelegi mõistus pähe ja me tegime ukse lahti. Nojah, Triin mis Triin. Siis istusime ringi ja Annu hakkas oma teloga erinevaid vaimude väljakutsumisviise guugeldama. Noh, proovisime umbes 45 minutit Zaatanaid ja VALGeID daame ja VALGEID VAIME(ta korraks kustutas küünla.. okei, ma tean et see oli mu tekk aga...), bloody marysid ja noh mis see põhi tüüp oligi...Aa Lucifer. Vaheapeal oli väga naljakas ja vahepeal kind of creepy. Kui kell sai kuus pidid Annuh ja Triinz prantsasse minema ja meie Getteriga läksime trollnõi bushiga koju. Olime väga ingliskeelses-randomis meeleolus.  

Okei, enough. Tänase võtaks lühidalt kokku nii, et kool-kool-kool-kristiine-jysk-kleepuvad põrandad-ja-kadunud-annamai-superbox-väikeh-nagi-sölgieämbri-laterna-ja-süütevedeliku-ost-krõpzud-korteravecannz-talking-nagi-yles-kruvimine-plaanid-kodu.

Ma nagu ei kujuta ausalt ka ette, kes seda kõike siin lugeda viitsib aga tõesti, see päev oli VÄGA sündmusterohke ja mul jutt jookseb nii et jah. Einoh, endal on mul muidugi väga põnev neid seiklusi tagantjärele lugeda niiet jah. Nii kaua kui mul jutt jookseb, postitused lühemaks ei jää.

Tsaukarid!

People talking without speaking. People hearing without listening. People writing songs that voices never share. And no one dared to disturb the sound of silence.

Tahaks joonistada... Aga ma ei suuda leida ei aega, inspiratsiooni ega tuju. Kõik mida ma üritan, läheb lihtsaltt.. pekki.(:D)

Great news: ma saan LÕPUKS pärast kõiki neid aastaid täis creative zen Vplus blablabla(parandusse viidud umbes kaheksa korda ja 2GB) ja nokia xpress music'u(äärmiselt, äärmiselt, ÄÄRMISELT halb) käes vaevlemisi(ja oi milliseid vaevlemisi...), saan ma lõpuks vist-päris-kindlalt-loodetavasti-või-noh-ikka-päris-kindlalt OMA ENDA Ipodi, JESSSSSSSS!!!!(don't judge me, ma üritasin seda lauset siin praegu kümme minutit sõnastada, ja mida rohkem ma seda muutsin, seda imelikumaks see muutus. osad sõnad kaotasid isegi tähenduse...vaevlemisi, mis tähendab vaevlemisi???????!!!!!!) 

Okei, ma nüüd läxin. 

Aa tahtsin veel ära mainida, et terve tänase päeva teemaks oli see, et Andreasel oli hea tuju. KÕIK rääkisid sellest ja KÕIK panid seda tähele. No, alguses see oli nagu, okei Andreas naeratab....Nojah, poisil on hea tuju, mis siis ikka...Okei, emm Andreas vahib mind ja naeratab. Emm Andreas vahib kõiki korda-mööda ja naerab omaette. Isegi korraks ei lähe see somehow creepy naeratus ära...EMMM äkki ta on armunud? Äkki ta on Anna-Maisse armunud?? Et mõtlesid Erikuga, et SebIvaD KlAsSi KuUmAd blONDId TüdrUKud Ära???!!! EMMMMM ÄKKI TAL ON MINGI SUPERVÕIME??????!!!! Omg, äkki ta saab meie mõtteid lugeda?!!!!!! APPI!!! Ta ütles just, et täna on tore päev ja tal on põhjust rõõmus olla!!!!APPI äkki, äkki tal on mingi kurikaval plaan?????? Appiiii, sa mõtled nagu, sa mõtled nagu, et tal on püss kotis orsomething???? Ja ta naerab sellepärast, et ta mõtleb kuidas ta meid kõiki maha laseb....?!!!!! Et umbes, kättemaksu tund on saabunud, ÜHEKSA aastat kannatusi, nüüd see lõppeb..On aeg......või midagi sellist?????!!!! OMG ta ütles just omaette "NELI MINUTIT VEEL" ja naeris kurikavalalt!!!!!OMGGGG appi ma kardan, ma tahan siit klassist välja saada!!!!!! Okei nii, rahu, mõtleme...Mul on plaan, kui ta püsti tõuseb, siis ma viskan teda pinaliga(Ott, ma siiamaani naeran seda lauset:D:D:D)......Appiiii...Äkki lihtsalt, küsime talt, miks ta nii rõõmus on või ma ei tea...Okei küsime!!! APPI kuulge Mari-Liis küsis talt just et miks tal rõõmus tuju on ja kas me peaks selle pärast muretsema, ja teate mis ta ütles. TA ÜTLES: "VÕIB-OLLA"....APPPPIIIII RETIIII, MA KARDAN ROHKEM KUI SIIS KUI ME KARTSIME ET CARINE(mu vahetusõpilane) MEID ÄRA TAPAB PRANTSUSMAAL!!! OMMGG POLE VÕIMALIK, seda ei ületa mitte miski.........!!!!!!

Hiljem garderoobis selgus, et Andreas oli ööbinud kajutis. Millest arenes välja see, et ta ööbis kajutis mingi tüdrukuga. (keegi väitis et see oli üks eva, kes käis kunagi meie klassis?!!??!) Ja siis sellest omakorda, et ta kaotas süütuse. Ja SIIS, et ta kaotas süütuse Danieliga..............(rõve kujutluspilt siiamaani in my head)

...