Suicide Is Painless

Ma avastasin just youtube'st ühe laulu, mis mulle meeldib päris originaalversiooni. Ja ma ei teagi miks, aga see tundub mulle maailma kõige jubedamana. Ja ma ei saa nüüd magama jääda. Appiiiiiiiii-appiiiiii. Lihtsalt... kuullake seda. Soovitavalt olge üksi pimedas surmvaikses toas. Kell kaks öösel. Tõsiselt. It creeped the hell out of me. Selline kõhe-seest-tühi-hakkan-hulluks minema tunne.
Ma ei ole vist normaalne. Cmon muidugi, ma kardan laulu. Aga see.....Appiiiiiiiiii.

Siiski, ma kardan laulu.
Kuulake kui julgete.....................................

And suicide is painless
It brings on many changes
and I can take or leave it if I please.

and you can do the same thing if you please........

On ju creepy, right?!?!

You're a zero. What's your name? No one's gonna ask you...

Minu reede oli täna vahelduse mõttes rahulik. Hommikul oli kool, vahva füüsika töö(kaks kukub. no kidding), masendava venku, kohutava mata ja keemiaga.(lemmiktunnid, awwiiiii (L)(L)(L).) Peale seda tulid mõttetu inka ja esta ja siis woo-hoo, üppasime veidikeseks korterist läbi. Bad news: meie kohta on JUBA esitatud mitmeid kaebusi. Upsi. Ja minult küsiti täna kas ma käin tööl või õpin.
Või tähendab kohe niimoodi küsiti et:"Kus te töötate, või te õpite hoopis...Gümnaasiumis eks?". Meeldiv, väga meeldiv. Ja ma sain mata töö nelja. Veel meeldivam!!!!!!!!!!!! It made my day, tõsiselt. ALATI lootke südamest, et te töö kahe saate. Sest noh kui saate kahe, siis nojah, saite kahe, nii te ju arvasitegi. Aga kui te saate kolme, või veelgi enam NELJA, siis on teie happiness mitmekordistunud. Ja kui te peaksite veel viie saama... Vot siis, no te olete miljonikordselt õnnelikud. Ja tõesti, see toimib. Peate ainult ise ka VÄGA sügavasti uskuma, et te kahe saate. Ja see teeb tuju heaks, trust me, see teeb. Ja sellistel päevadel, on selliseid pisikesi kuid samas mitte nii pisikesi rõõmuhetki hädasti vaja. Jah. Niiviisi. Mina jään nüüd magama.

Tsauki!?

Radiohead- 15 step
How come I end up where I started?
How come I end up where I went wrong?
What happened?

To lose my life or lose my love. That's the nightmare I've been running from.

Miks ma olen selline ahh? Miks? Miks ma ei või isegi üheks päevaks korralikult ära õppida?
Mis mul viga on? Kas mul on füüsika tööks õpitud? Ei. Kas ma tegin esta 1223240234234 ülesannet ära? Ei. Kas ma JUTUSTASIN (!!!) venkuks? Ei. Kas ma tegin mata ülesanded ära? Ei.
Ja ometigi olen ma terve õhtu õppimisega tegelenud (vahelduva eduga). Ehk siis, kas ma lihtsalt EI oska õppida või on selle aasta kodused tööd lihtsalt too much for me. Ja seda pole varem juhtunud.
Vähemalt enne seda saatuslikku üheksandat klassi. Ma pole kunagi liigsete koduste tööde pärast kurtnud, mitte kunagi. Aga nüüd, nagu pauk, täiesti lambist, kõik muutus nii keeruliseks.
Ma olen igas aines maha jäänud, ma ei saa töödeks õpitud. Ma ei saa lihtsalt hakkama. See pole ju minulik. Varem oli asi lihtsalt viitsimise taga kinni. Aga nüüd... Ma olen LOLL! Rumal tüdruk noh.
Mul lihtsalt ei saagi kunagi kõik tehtud. Ma jõuan koju, söön Noh võib-olla käin pesemas või midagi. Olen arvutis, hakkan õppima. Ja poole õppimise pealt tuleb juba öö. Mis värk on? Mitte kunagi pole nii olnud, et kui ma olen TAHTNUD õppida, siis ma pole lihtsalt JÕUDNUD ära õppida. Mis toimub? Seriously.
See on lihtsalt nii..harjumatu ja nõme, kõik see värk.
Palun, nüüd on see koht kus te olete KOHUSTATUD ütlema (soovitatavalt väga närviajava häälega) "retiiii you-can-do-it, believe in yourself, awwwiiiiiiiiii, don't be sad . everything's gonna be okay (kodus ja võõrsili imidz) jeppiiiii ^^^^^^^^^(A)(A)(A)"

Tahaks midagi pooleks murda... PS: Silvia, ma TÕESTI olen kõik oma lootused sinu peale pannud füüsika töös. Ära mind alt vea, eks eks eks?!

Cat Power- Wonderwall
(Väga minu praeguse meeleoluga sobiv laul)

NOBODY knows where they might end up

Ma olen NIIIII-IIIIIIII saamatu. Ma lihtsalt...ei oska midagi. Ja ma olen rumal. KOHUTAVALT rumal. Kõik muudkui lähevad targemaks aga mina jään aina rumalamaks... Miks nii Reti, miks nii?
Mõne aasta pärast olengi mingi põhiharidusega jobu. Töötu, koledate riietega ja ärajoonud. (nobody knows where they might end up...) Jube lugu.
Aa, käsitöö õpetaja ütles täna väga dramaatiliselt et nüüdsest olen ma tema jaoks vaid õhk. Ja et ma pean alla võtma. Thanks hon. Nii positiivne. Lisaks oli veel matas mõnusssarmasshhh tunnikas. Nummi.
Ma ei saa aru, kas ta saab mingit naudingut sellest või mida? Sest muud võimalust pole. Ta tegi just esmaspäeval sellise numpsi üllatustunnika. Maailma kõige värdjamate tehete ja mingi unustatud teema peale. Ja noh, klassi peale kaks viite, ülejäänud enamasti kolmed-kahed-ühed. Ja siis teeb ta seda uuesti! Seriously????????!!!! Okei, teemavahetus.

Katsetasin just üht hiiiiiiiiglamamaitsvat retsepti. Kanapasta päiksekuivatatud tomatite, suvikõrvitsa, pesto ja vahukoorekastmega...Mmmm. Tundsin jälle üle pika aja kokkamisest rõõmu. Nagu suvel. Sest suvel, tõesti, ma olin totaalne kokkamis-freak. You don't even want to know...Mm, mis siis veel? Polekski nagu midagi. Homme on reede. Appi, ma vaatan just Grey Anatoomiat ja kuulen seal taustaks the xx'i- islands'it. Lihtsalt üks tähelepanek:D


I am yours now, so now I don't ever have to leave

Küünal

Kauplesin täna ühe "haigus"päeva välja. Totaalne vedelemispäev. Ärkasin kell 12. Upsi.
Vaatasin telekat. Olin arvutis. Mängisin kitarri. Kuulasin muusikat. Vedelesin. Mõtlesin, et hakkaks kuduma. Kudusin veidike. Mõtlesin et õpiks. Ei õppinud.
Kodus olemine sakib. Päriselt ka. No mitte midagi teha pole. Ma ei oleks arvanud, et seda ütlen aga ma pigem oleks koolis ja varastaks andrease kirjandeid kui passiks siin.
Pluss veel täna oleks mul peale kooli aega olnud, et korterisse minna. Ai kui kurb.
Ma käisin seal viimati alles...esmaspäeval?! Aa rääkides esmaspäevast, siis meil oli väga
tore-naljakas-lõbus-cozy. Annu, Triin, Pille, Sepu, Sillu, Küünal ja mina.
Kohe kui uksest sisse astusin tabas mind meeldiv üllatus. TÜÜBID OLID TEISELT KORRUSELT VEITS VANA MÖÖBLIT LEIDNUD!!!! Meil on VOOODIII!!!!!!! Ja peegel ja sahtlitega kapp. Ja paar vana serviisi moodi asja leidsime ka!!!!!! Ja palju erinevaid katkiseid mööblijuppe, millest igast asju meisterdada. See oli NII tore üllatus, et ma oleks peaaegu õnnest nutma hakanud:D Sellel ajal kui osa crewst käsnakalle mängu mängis ja samal ajal sõna-otseses-mõttes naerda röökis, üritasime meie Annuga köögile paremat ilmet anda. Panime sahtli ilusti paika, meisterdasime laua, käisime vahepeal veel teisel korrusel ja tõime paar asja juurde... Siis tegid Annu ja Sillu tuld ja keetsid suppi. Katsime uue, meie meisterdatud logiseva laua ja hakkasime sööma. (Noh...Sillu ja Annu hakkasid, ma lihtsalt varastasin Sillu suppi). Ja meie kallis-armas-kiisu-miisu Küünal... Oh kas ma pole tõesti nii ammu kirjutanud? Te ei tea midagi Pille sweet 15'nest, Küünlast ja...kõigest? Ohjah, alustan siis kuskilt.
Mm..Reedel käisin korraks korteris kus oli Sillu. Chillisime veits niisama ja siis otsustasime Aleksi akende alla minna, sest tal pidi kuskil üks vaip olema(korteri jaoks) ja ta ei jaksanud seda tassida. Läksimegi siis, aga poole tee peal hellas Annukas ja ütles, et Brigitte Susanne ema on meie ukse taga ja tahab mingeid kringleid tuua Brigitte sünnaks. (Random)
Jooksime siis ruttu tagasi ja aitasime suureee kastitäie toitu tuppa tassida. Ja siis oligi pretty much kõik, sest ma pidin vara koju minema:(
Laupäeval oli Pille sünna. See oli päris sündmusterohke. Ja päris ülerahvastatud. Ja ma ei viitsi ega taha sellest rääkida. Right. Pühapäeva hommik algas suures pohmellis ja maailma kõige segamini olevas-räpases-haisvas-toas. See oli tõesti jube vaatepilt... Aga meie, teguzad naized, otsustasime asja fixida. Ja sel ajal kui Sepu, Aleksi ja........Jako(ksdjlksdlsadl) magasid, otsustasid tegusad naized Liisi, Triin ja Reti asjalikuks hakata. Tegime ennast korda ja asusime kolme massiivse taarat täis kotiga Rimi poole teele. Viisime taara ära, saime 40 krooni. Ostsime suppi, banaane, leiba, määret(:D:D), kurki ja jääkohvi. Siis läksime korterisse tagasi. Päris naljakas oli tegelikult. Ja imelik. Ja süda oli paha. Päris paha. Olime veits korteris, koristasime, sõime, keetsime suppi ja siis läksin mina koju ära.
Pühapäevast rohkemat ma ei mäleta. Emm... Esmaspäevast ma juba veits rääkisin. Hommik algas kohutava kehkaga. Põhiline on see et õpetaja ütles, et täna teeme cooperi testi ja see oli NII halb uudis, et ma oleks peaaegu nutma hakanud. AGA luckily- ma kuulsin valesti:D
Nii et kehka piirdus lihtsalt jubeda 300m ja pesapalliga. Kool oli mõttetu, peale-kooli-ajast ma juba rääkisin..Kuigi... Ma tean et see on nii main topic praegusel ajal ja te olete sellest ilmselt juba tüdinenud, aga ma PEAN ainult natu-natukene veel oma teisest kodust rääkima. Ma armastan seda iga korraga aina rohkem. Ja põhiline on see, et kui ma esimest korda sinna sisse astusin, armusin ma sellesse KOHE. Ja ma olen seal päris-päris palju käinud. Ehk siis ma ma armastan seda nii palju, et mul on tunne, et ma varsti lähen lõhki või midagi sellist. Oh jah, kui tühjaks mu süda jääb kui me sellest kunagi kunagi kauges tulevikus loobuma peame.:(
Okei, emm peale korteris käimist läksime klassiga Estoniasse mingit kontserdit vaatama. Kontsert ise oli mõttetu ja halb aga meil Annu ja Triinuga oli päris naljakas..
Issand, ma olen juba nii palju rääkinud. Aitab kah?!
Aa, mulle tuli just meelde, et teil pole aimugi milline see korter on. Me peaks seal palju PALJU pilte tegema. Ja niipea kui me teeme, panen ma need ka siia üles eks!

Peter Doherty- Sheepskin Tearaway

I love the feeling when lift off. Watching the world so small below.

Ma armastan oma kitarri. Ma TÕESTI-tõesti armastan. See on lihtsalt..osa minust.
Alates sellest ajast kui ma selle sain- noh, umbes aastake tagasi- olen ma iga päev selle kätte võtnud ja mänginud. Kas siis paari lugu, paar tundi, või lausa päris mitu tundi... ERANDITULT(!!!noh siis kui ma juhtusin viibima paigas kus kitarri polnud, siis mitte aga...!!!!) iga päev. Ja see on asi mis jääbki nii. Ma lihtsalt... tean seda.
Kitarrimäng, see on üks neist vähestest asjadest, mille õppimine minus elevust tekitab. Ma harjutan entusiasmiga, oma lõbuks. Mulle meeldib areneda. Ja ma pole konkreetselt mitte üheltki inimeselt, mitte ühte õpetussõna või mingisugust juhendamist saanud. All by myself noh. Ja ma olen nii kuradi uhke. Noh MUIDUGI ma pole mingi super-master, KeS MänGIb KItArrI pROFfEssiOnaaLsel TasEMeL. MUIDUGI mitte. Aga ma tean sellest ikka tõesti päris palju.
Mäletan täpselt seda esimest päeva, kui mu vintage v800 poest valitud sai ja sama õhtu lõpuks pusisin ma selgeks juba kolm akordi. Vaat kui tubli, eksole.
Sest mina, no ma olen TÕESTI kannatamatu ja mingisugust õpihimu khmmkhmm, kui sellist mul ka väga pole... Noh võtame näiteks selle 7-aastat-muusikakooli teema. Ma vihkasin seda kohutavalt. VIHHKAAASIIIN!!!!! Seda, et ma pidin midagi käsu peale tegema, mängima sellist muusikat mis mulle isegi ei meeldinud. Saama hindeid, harjutama mingiteks kindlateks päevadeks, arvestusteks. Mitte siis kui ma ise tahtsin või kui tuju oli... Kohutav.
Kuigi jah, oli ka neid hetki, mil mulle ka klaveri mängimine meeldis...Olid ajad...........
Näiteks eile, Mammu näitas mulle oma Estonia jõulupala, mille meie klaveriõpetaja talle andis. Minu nokturn!!!!!!! MINU NOKTURN!!!!
Ma nägin seda nooti ja ma lihtsalt...Pidin ennast niiii kohutavalt palju tagasi hoidma, et mitte keset ansambli proovi lihtsalt nutma pursata. Pisarad tulid silma ja no NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kurb hakkas.
Ma ei oskagi seletada, miks. Kuidagi seda nooti näha...Ja...Ikkagi seitse aastat, seitse freaking aastat mu elust. Don't get me wrong...Ma ütlesin alati ja ütlen ka praegu, et minul seda "aga tagantjärgi vaadates oli ikka meganumpss (A)(A)(A)(A)"- hetke ei teki. Ma ju tõesti vihkasin seda. Oh kui palju nutmisi, klaveri peksmisi ja kurje sõnu ja halbu hindeid. Aga ikkagi...tagantjärgi.................
Okei, kaldusin teemast kõrvale. Ja kaotasin kirjutamistuhina. Really kaotasin. Nagu sõnad oleks otsa lõppenud.
Tahaks nutta.



30 minutit pärast.
Ma püüdsin youtube'st oma nokturni üles leida...Aga ma ei leidnud.
Ma leidsin igast muid asju. Ja siis ma nutsin natuke. Sest ma olin kõiki neid palu muusikakooli-aegadel kontsertitel ja arvestustel kuulnud, ise mänginud, USSISOO KLASSI SÜNTESAATORI PEALT KUULANUD!!!!!!!!... Ja need kõik olid kuidagi nii...Ilusad ja kurvad ja ilusad...Ja kurvad. Oiiii kuiiiii kurrrrbbbb!!!!!!!!! Mõelda vaid...Nüüd on kaks aastat muusikakooli lõpust möödas ja alles PRAEGU tekib mul mingigi emotsioon sellega seoses. How odd. APPI kuidagi... Ma ei oskagi seletada. Seest õõnes tunne on.
MIS VEEL SIIIS JUHTUB KUI MA KOOLI ÄRA LÕPPETAN????????????????????!!!!!!!!!!!!
OHHH ISSAND!!!!!!
Õudne asi on ikka see et asjad otsa lõppevad. Ikka päris õudne.
Okei Reti, su mõtted ei lähe praegu rändama. No tead küll sinna kohta, SELLELE teemale, mis KUHUGI ei vii ja millest kõik vahel mõtlevad ja siis nutavad........................MITTE kell üks öösel.
EKS!!!!!
Okei ma leidsin oma lõpuloo....................................................................................................................
(cry)

Un homme desert

Oi mulle nii meeldib Coralie Clement. Ja Camille....
Peab selle prantsuse keele vist ikka ära õppima....................................................................
Punkt punkt punkt.
Ja Pete Doherty avastasin ka enda jaoks. Või noh mitte ei avastanud, vaid... Ma teadsin tema laule juba varem. Aga siis see muusika mulle ei meeldinud. Vot.
Ma ei teagi miks ma siia sellist juttu kirjutan praegu. Sest kell on täpselt nii palju, et peaksin juba magama.
See on tegelikult nii naljakas, et ma nagu räägiksin praegu kellegagi, aga tegelt hoopis kirjutan ja keegi ei kuulegi seda. You know what I mean? Noh, sellesmõttes, et kas see natuke imelik ei tundu? Et ma lihtsalt kirjutan siia mingit asja ja... Blogi kirjutamine on nagu endaga rääkimine. Mingis mõttes.
Miks mulle tundub, et te ei saa aru mida ma ajan? Jälle...Kes "te"???
Ma tunnen ennast imelikuna. Ma nagu mõtleksin valjusti. Ainult et ma kirjutan. Ja selle asemel et niisama oma mõtteid kirjutada, kirjutan ma nii nagu räägiksin kellegagi. Ja ma häman.
Totaalselt. Aga ikkagi, kui...
Okei mina ja mu mõtted muutuvad järjest veidramaks. Parem on sellele lõpp teha. Kohe.

Aa, kirjandi teema oli kohutav.
Ma kirjutasin kohutavalt.
Emmbarrasssingg...................................Teemavahetus.

Mulle nii meeldivad need rare acoustic versioonid lauludest, ja muidugi, need tänaval-laulmise videod. Uuuhhhh kui hea.




Kui inimesed koguaeg niimoodi tänaval laulaksid, siis oleks maailm palju parem paik.
Nii kirjutas keegi youtube kommentaariks. Ja 65 inimest nõustusid temaga.
Mina nõustun ka.
Sweet Dreams.